Greta Garbo: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
36. rida:
Aastal [[1922]] mängis Greta esimese nimetamisväärse rolli [[Eric Petscher]]i filmis "Luffar-Peter" ("Hulgus-Peter"). Aastail 1922–[[1924]] õppis ta prestiižses [[Stockholmi Kuninglik Draamateater|Stockholmi Kuninglikus Draamateatris]]. Teatris tutvus ta lavastaja [[Mauritz Stiller]]iga, kes õpetas Gretale filminäitlemiskunsti, Mauritz andis Gretale ka lavanime '''Greta Garbo'''. Greta mängis hiljem Mauritzi [[tummfilm]]is "[[Gösta Berlingi saaga (film)|Gösta Berlingi saaga]]" pearolli.
Pärast seda rolli kutsuti Garbo ja tema õpetaja Mauritz MGM filmistuudiosse, kus MGM-is töötav [[Louis B. Mayer|Mayer]] hindas Garbo mängitud rolli kõrgelt. Greta kõige kuulsamad tummfilmirollid jäid filmidesse "[[Valing]]" (1926), "[[Liha ja kurat]]" (1927) ja "[[Armastus (film 1927)|Armastus]]" (1927). Ühena vähestest tummfilmitähtedest jätkas Garbo helifilmis ja andis mitmeid märgitavaid osatäitmisi peamiselt melodraamades, kuid ka komöödiates. Tema olulisemad tööd olid filmides "[[Anna Christie]]" (1930), "[[Romaan (film)|Romaan]]" (1930), "[[Grand Hotel]]" (1932), "[[Anna Karenina (film 1935)|Anna Karenina]]" (1935), "[[Kameeliadaam (film)|Kameeliadaam]]" (1936) ja "[[Niinake]]" (1939). Eraelus vältis Garbo intervjuusid je esilinastusi, keeldus [[autogramm|autogramme]] andmast ega vastanud postile, mõjudes nii kaasa omaenese legendi kujundamisele. Tema lööklausena sai tuntuks "Ma tahan olla üksi". Pärast ebaedu filmiga "[[Kahepalgeline naine]]" (1941) tõmbus Garbo karjäärist tagasi, sattus avalikkuse ette vaid juhuslikult ja elas erakuna oma New Yorgi korteris, suheldes üksnes valitud tuttavatega.
[[Pilt:Bm_garbo_2001.jpg|thumb|right|Aastal 2001 Saksamaal väljaantud postmark Greta Garbo mälestuseks]]
| |||