Andres Maimik: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
P →Välislingid: +Andres Maimik: Valitsuspartei jätkab valitsemist häbis ja omaenese puhutud mullis |
Resümee puudub |
||
3. rida:
Ta on teinud näiteks filmid "[[Jan Uuspõld läheb Tartusse]]" ning "[[Umbkotid]]".
===Filosoofia===
Andres Maimiku filmifilosoofiast annab aimu tema intervjuu kaastöötajale Rain Tolgile (2001). Nietzschet tsiteerides näeb ta kunsti lõhkuva, kahtluse alla seadva jõuna, loomuliku vastandina teadusele ja religioonile. Saab ka selgeks, miks ta nii tihti kaastöölisi kasutab – ta naudib filmitegemist dialoogi vormis, üksi luues tabavat teda depressioon ehk spliin.
Pulleritsule (2012) on Maimik rääkinud, et ei samasta kunsti pühalikkusega ja leiab, et ka hea tuju tekitamine võib olla kunstiline saavutus. Huvitava märkuse teeb ta komöödia staatuse kohta Eesti avalikus ruumis – kuigi ühelt poolt nähakse eestlasi kui huumorivaest rahvast, on meie paremad koomikud iidolite staatuses (Juur ja Oja, Sepp ja Avandi) ning kui aastavahetusel Tujurikkujas piisavalt nalja ei saa, on see järgmistes lehtedes arutelu objektiks.
Maimik pole kindlasti võetav puhtalt koomikuna, tema „Kuku: mina jään ellu“ Arvo Kukumäest on erakordselt brutaalne pilk joodikust näitleja ellu. Koomika tundub olevat Maimikule mitte asi iseeneses, vaid üks sotsiaalse närvi kõditamise vahenditest tema arsenalis, mille teise äärmusse kuulub „Kuku“ stiilis naturalism. Ambivalentne on ka Maimiku reklaamimehe roll, mida ta ühelt poolt pilab, teisalt aga elab – ning teenib, nagu Pulleritsu intervjuust välja tuleb, sellega ka väga head raha.
==Tunnustused==
| |||