Kolm isamaa kõnet: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
23. rida:
Kolmandas kõnes "Nõia usk ja nõia-protsessid. Aearaamatutest ja kohtu prottukollidest ülespandud" (26. augustil/[[7. september|7. septembril]] 1870) kirjeldas ta nõiaprotsesse ja nõiausku, kasutades tavapärast "pimeda keskaja" retoorikat.
Nõiausku on olnud igal ajal ja igal pool ("Seesuguseid juttusi nimetame nimetame nüüd ennemuistese juttudeks, ja meil Eestlastel on neid väga ilusaid.")<ref>Carl Robert Jakobson. Kolm isamaa kõnet. Tallinn, Eesti Raamat, 1991, lk. 55</ref>, aga nõiaprotsessid suuremalt jaolt algatas katoliku kiri oma jesuiitidega, mis on kõike muud, üksi mitte üks kristlik kirik<ref>Carl Robert Jakobson. Kolm isamaa kõnet. Tallinn, Eesti Raamat, 1991, lk. 46</ref>. "Kõiki piinamise viisisi, nööri otsas üles ripputamisest kunni küünte ärakiskumiseni seppa tangidega, ei ole mul siin võimalik nimetada, naad on liiga hirmsad<ref>Carl Robert Jakobson. Kolm isamaa kõnet. Tallinn, Eesti Raamat, 1991, lk. 55</ref>."
Eestis on suhteliselt harva nõiaprotsesse ette tulnud, kuna meie maa saksa-rüütlid ja linna-kodanikud lühikese ajaga lutheruse usku läksid.
| |||