|
Juurdepääsukontrolli lugejaid võib klassifitseerida funktsioonide järgi, mida nad suudavad korda saata ja äratundmis tehnoloogia järgi:
=== [[Vöötkood|Triipkoodi]] lugeja ===
[[Pilt:Upc_reader.jpg|thumb|Triipkoodi lugeja]]
{{main|Vöötkoodilugeja}}
[[Vöötkood|Triipkood]] on rida vaheldumisi olevaid musti ja valgeid ribasid, mida loetakse optiliste kiirte peegeldumise erinevuse järgi, selleks mõeldud skanneriga.
Ribade paigutus ja laius on määratud [[Vöötkood|triipkoodi]] protokolliga. On palju erinevaid protokolle, aga [[Code 39]] on kõige populaarsem julgeoleku tööstuses.
Mõnikord on numbrid, mida tähistatakse mustade ja tumedate ribadega, välja trükitud, et inimesed saaksid seda lugeda ilma optilise lugejata.
Sellise tehnoloogia kasutamise eeliseks on odavus ning seda on kerge rakendada erinevatele kaartidele ja teistele objektidele. Kuid selle taskukohasus ja lihtsus muudavad tehnoloogia kuritegevusele atraktiivsemaks, sest [[Vöötkood|triipkoode]] on kerge võltsida, näiteks tehes fotokoopia originaalkoodist. Üks võimalus pettusi vähendada on trükkida [[Vöötkood|triipkood]] süsinikubaasil tehtud tindiga ning katta seejärel tumepunase kihiga. Siis on koodi võimalik lugeda ainult optilise lugeja infrapunases spektriosas ning ei ole nii kergesti kopeeritav. See tagab, et [[Vöötkood|triipkoodi]] ei saa välja printida tavalise printeriga.
==== Pliiatslugeja ====
Valgusallikaks võivad olla nähtavaid punaseid valguskiiri väljastav [[valgusdiood]] ehk LED (''Light Emitting Diode'') kui ka infrapunased kiired. Sensorina kasutatakse fotodioodi.
Oluliseks pliiatslugeja omaduseks on lugemisava läbimõõt. Suurema lugemisavaga lugejad ei ole võimelised lugema tihedat koodi. Väiksema lugemisavaga lugejad suudavad seda lugeda. Lugemisava läbimõõt peab alati olema väiksem kui kitsaim elemendi laius, optimaalseks peetakse 0,7...0,9X, kus X on kitsaima triibu laius.
Lugeja tuleb vedada üle koodi ühtlase kiirusega, sest koodielemendilaius määratakse selle lugemiseks kulunud aja järgi. Lugeja on peaaegu vahetus kontaktis koodiga, sest üldjuhul on lugemiskaugus alla kahe millimeetri.
==== [[:en:Charge-coupled device|CCD-lugeja]] ====
CCD-lugejad väljastavad [[Valgusdiood|LED]]-i abil valgusriba, mis peab ulatuma üle loetava koodi. Selliste lugejate tähtsaks parameetriks on lugemislaius, millega määratakse suurim loetav koodipikkus.
Lugeja hakkab lugema, kui ta jõuab piisavalt lähedale koodile või vajutatakse spetsiaalset lülitit. Lihtsama ehitusega lugejatel väljastatakse valgust pidevalt ning lugemine toimub koheselt, kui kood satub täielikult lugemisavasse. Sama koodi korduvalt lugemise vältimiseks, ei loeta uut koodi, enne kui loetav pilt on muutunud.
CCD-sensoriga lugejad võivad olla vastavalt oma kujundusele kas käpp- või püstollugejad. CCD-lugejad suudavad lugeda sõltuvalt koodi tihedusest kuni 10 cm kauguselt. On olemas ka kahemõõtmeliste koodide lugejaid, siis tuleb lugeja tõmmata risti üle koodi.
==== [[Laser]]lugeja ====
Laserlugejate puhul on valgusallikaks laserdiood ehk VLD (''Visible [[:en:laser diode|Laser Diode]]''). Laserdioodi poolt genereeritav valguskiir liigutatakse üle koodi, mille puhul kasutaja näeb ühtlast valgusriba ja saab asteda koodi õigesti lugemisalasse.
Laserlugejad võivad olla käsilugejad kui ka jäädavalt kinnitatavad. Käsilugejad üldjuhul ei väljasta kiiri pidevalt, mehhanism hakkab tööle, kui soovitakse koodi lugeda ja lõppeb kohe, kui see on õnnestunud, kasutaja poolt on antud vastav käsk või möödunud on teatud aeg. Püsivalt paigutatud lugejad väljastavad kiiri pidevalt või omavad loetava pinna ilmumise andurit, mis liigutavad kiiri mitmes sihis, mille tõttu tekib ruudustik. Tänu sellele võib kood olla lugeja ees erinevates asendites. Laserlugejate lugemiskaugus võib olla väga suur, kuni pooleteise meetrini ja ka üle selle.
=== Biomeetriline lugeja ===
| 