Valitseja (Il Principe): erinevus redaktsioonide vahel

"Valitseja"<ref>Eestikeelses kirjanduses on teosele viitamisel kasutatud pealkirja ka kujul "Vürst".</ref>, itaaliakeelseteson väljaannetes[[renessanss|renessansiaja]] kamõtleja kahte[[Niccolò pealkirja,Machiavelli]] poolt [[16. sajand]]i alguse [[Itaalia]]s <ref>Põhiosa teosest valmis [[1513]] II poolel; pühendus on lisatud vahemikus [[1515]]– 8. oktoober 1516</ref> kirjutatud teos. Itaaliakeelsetes väljaannetes tuntud pealkirjade ''Il Principe''<ref>valitseja, esimene, riigijuht, suverään; kasutatud autori poolt teoses suvalisest ajajärgust pärineva ja erineva võimutäiuse astmega (riigi/linna)juhi üldnimetusena</ref> ja ''De Principatibus''<ref>ladina keeles, "printsipaatidest"</ref>, kandev teos on kirjutatud renessansiaja mõtleja [[Niccolò Machiavelli]] poolt XVI sajandi alguse Itaalias<ref>Põhiosa teosest valmis 1513 II poolel; pühendus on lisatud vahemikus 1515 kuni 1516. a 8. oktoober.</ref>all.

Teos avaldati esimest korda itaalia keeles [[1532]]. aastal, prantsuse keeles [[1553]]. a,aastal ''[[Index librorum prohibitorum]]''&rsquo;i esimeses loendis [[1559. a]], [[ladina keeleskeel]]es [[1560. a]], inglise keeles [[1636. a]],<ref>Neis keeltes hakkasid teksti käsikirjalised eksemplarid levima juba enne avaldamist.</ref> vene keeles [[1869]]. a<ref>

''Töö tulemused'' on liigendatud kahekümne kuueks erineva pikkusega peatükiks.<ref>Väidetavalt ei saa seda liigitada ühegi kindla kirjandusžanri alla[http://it.wikipedia.org/wiki/Il_Principe].</ref> Esimeses ühteteistkümnes peatükis esitab autor originaalse nägemuse eri teid pidi ja erinevates tingimustes realiseeruva valitsejavõimu (''principato'') saavutamisest/säilitamisest.<ref>Arvatavasti oli firenzelasel samal ajal käsil ka oma teise raamatu kirjutamine, sest traktaadi II peatükis kirjutab autor: "Jätan arutlemata vabariikidest, sest neid käsitlesin teises kohas pikemalt" - viide teosele "Arutlusi Titus Liviuse esimesest dekaadist" (''Discorsi sopra la prima deca di Tito Livio'').</ref>. Teose XV-XIXXV–XIX peatükki võib pidada loogiliseks ja mõneti satiiriliseks vastuseks esmalt [[humanism|humanistide]] kirjutistes ilmunud vaidlusele: kas valitseja voorused ja iseloomujooned peaksid erinema lihtkodaniku omadest või mitte<ref>Nn "valitsejate peegel", "[[Vürstide peegel|vürstide peegel]]", ladina keeles ''specula principum'', saksa keeles ''Fürstenspiegel''</ref>. Teose viimases peatükis kutsub autor Medicite koda<ref>Machiavelli peab silmas Medicite suguvõsa, dünastiat, '"valgustatud ja suursugust patriitsikoda'" (vrd kuningakoda)</ref> üles vabastama [[Itaalia ajalugu|Itaalia]] võõramaalaste võimu alt.

Machiavellit ja ta mõtteid saab mõista seotult ta aja ja koha ning selle vaimsuse ja moraalinormidega renessanssfilosoofia humanistlikus kontekstis, mis oli saadetud Itaalia linnriikidele[[linnriik]]idele omaste poliitiliste intriigidega.

[[Hussiidid|Hussiitide]] liikumisega alanud eelreformatsiooneel[[reformatsioon]] ja renessansspaavstid, Itaalia tunginud [[Prantsusmaa]] asemel panuse panemine Hispaaniale[[Hispaania]]le, Vahemere majandusliku tähtsuse langemine Atlandi kaubanduse tõusu ajal, trükikunsti levik ja lähenev reformatsioon andsid ja nõudsid Itaalialt erakordset poliitilist paindlikust. Machiavelli realism sai suurepäraseks tema hilisemate süüdistajate paljastajaks. Mitte Machiavelli, vaid harimatus, politikaansus, religioonitsemine ja kahepalgeline idealism on poliitilise kavaluse, kahekeeluse ja pahatahtlikuse tõelisteks võrdkujudeks. Väljend “makjavellistlik poliitika” on saanud kahekeelsete poliitikute ja nende järgijate käibefraasiks. Nagu näiteks K.Marxi[[Karl Marx]]i ja F.Engelsi[[ Friedrich Engels]]i.{{lisa viide}} Väljend on saanud tavakeele osaks.