Dietrich Damerow: erinevus redaktsioonide vahel

resümee puudub
Resümee puudub
Resümee puudub
'''Dietrich III Damerow''' (surnud umbes [[1410]]<ref>Eesti ajalugu II: Eesti keskaeg, 2012, lk 153.</ref>) oli [[Tartu piiskop]] aastatel [[1379]]–[[1400]].
 
[[Preisimaa]]lt pärinev Damerow oli hiljemalt aastast [[1364]] keiser [[Karl IV]] erasekretär. Tänu sellele oli ta diplomaatiliselt osav ja omas laiaulatuslikke kontakte üle Euroopa. [[1372]]. aastal hakkas ta tegema vaimulikukarjääri.[[1378]]. aastal nimetas Rooma paavst [[Urbanus VI]] Damerowi Tartu piiskopiks, ent ta sattus vastuolusse [[Liivi ordu]]ga, mis toetas Tartu toomkapiitli poolt valitud [[Albert Hecht]]i, kes sai toetuse Avignoni paavstilt [[Clemens VII (vastupaavst)|Clemens VII]]-lt. Et ordu toetus aga Roomale, siis kaotas Hecht ordu poolehoiu ning Damerow jäi [[1379]]. aastast ainsaks Tartu piiskopiks, ent tänu vastuoludele orduga õnnestus tal oma piiskopkonda jõuda alles [[1387]]. aastal.<ref>Eesti ajalugu II, lk 151.</ref>
Damerow olnud varem (hiljemalt aastast [[1364]]) keiser [[Karl IV]] erasekretär. Tänu sellele oli ta diplomaatiliselt äärmiselt osav ja omas laiaulatuslikke kontakte üle Euroopa. [[1372]]. aastal hakkas ta tegema ka vaimulikku karjääri. Kui ta [[1378]]. aastal Tartu piiskopiks valiti, oli [[Liivi ordu]] suutnud Riia peapiiskopi sundida tunnustama enda ülemvõimu ehk inkorporeerinud ta ordusse. Damerow aga ordu ülemvõimuga ei nõustunud, vaid nõudis ordult hoopis ise läänivannet ja lõi laialdase orduvastase koalitisiooni, kuhu kuulusid Mecklenburgi hertsog Albrecht (kes oli samaaegselt ka Rootsi kuningas), Leedu suurvürst [[Vytautas]] ja Inglise kuningas. Damerow pakkus oma piiskopkonda koguni viimase võimu alla. Siiski ei saanud koalitisoonist asja, sest Albrecht ja Inglise kuningas olid liiga kaugel ja Vytautasega suutis ordu rahu sõlmida. Seejärel tungis ordu [[1396]]. aastal [[Tartu piiskopkond]]a ja vallutas selle. Tartut siiski ordusse ei inkorporeeritud, Damerowi sunniti vaid tunnustama Riia peapiiskopi inkorporeeritust ja loobuma läänivande nõudmisest. [[1397]]. aastal toimunud teisel Danzigi konverentsil otsustati, et Riia peab jääma inkorporeerituks, aga ordu ei tohi nõuda ordu vasallidelt sõjas osalemist ning andis Harju-Viru rüütelkonnale [[Jungingeni armukiri|Jungingeni armukirja]]. Damerow ei saavutanud seega oma tahtmisi ja astus mõni aasta hiljem kibestunult oma ametikohalt tagasi, elades esialgu [[Riia]]s, millalgi pärast [[1408]]. aastat pöördus ta aga tagasi Saksamaale.
 
Damerow olnud varem (hiljemalt aastast [[13641393]]) keiser [[Karl IV]] erasekretär. Tänuaastal selleleinkorporeeris oliordu taRiia diplomaatiliselt äärmiselt osavpeapiiskopi ja omastolle laiaulatuslikkekapiitli kontakteSaksa üleordusse, Euroopa.mis [[1372]]. aastaltähendas hakkaspeapiiskopkonna ta tegema ka vaimulikku karjääri. Kui ta [[1378]]. aastal Tartu piiskopiks valiti, oli [[Liiviminekut ordu]] suutnudkontrolli Riia peapiiskopi sundida tunnustama enda ülemvõimu ehk inkorporeerinud ta ordussealla. Damerow aga ordu ülemvõimuga ei nõustunud, vaid nõudis ordulttollelt hoopisenda ise[[diötsees]]is läänivannetvasallivannet janing lõi laialdase orduvastase koalitisioonikoalitsiooni, kuhu kuulusid [[Mecklenburgi hertsog]] [[Albrecht Mecklenburgist|Albrecht]] (kes oli samaaegselt ka [[Rootsi kuningas]]), [[Leedu suurvürst]] [[Vytautas]] ja Inglise[[Inglismaa kuningas.]] [[Richard II]]; Damerow pakkus oma piiskopkonda koguni viimase võimu alla. Samuti saabusid Tartusse piiskopi liitlastena [[1396]]. aastal [[vitaalivennad]]. Siiski ei saanud koalitisoonist asja, sest Albrecht ja Inglise kuningas olid liiga kaugel ja Vytautasega suutis ordu rahu sõlmida. Seejärel tungis ordu [[1396]]. aastalaasta juulis [[Tartu piiskopkond]]a ja vallutas selle linnused peale Tartu. TartutPiiskopkonda siiski ordusse ei inkorporeeritud, Damerowi sunniti vaid tunnustama Riia peapiiskopi inkorporeeritust ja loobuma läänivande nõudmisest. [[1397]]. aastal toimunud [[Teine Danzigi konverents|teisel Danzigi konverentsil]] otsustati, et Riia peabpeapiiskopkond jäämajääb inkorporeerituks, aga ordu ei tohi nõuda ordu vasallidelt sõjas osalemist ning andis Harju-Viru rüütelkonnale [[Jungingeni armukiri|Jungingeni armukirja]]. Damerow ei saavutanud seega oma tahtmisi ja astus mõni aasta hiljem, kibestunultkui oli oma piiskopkonnas sattunud majanduslikesse ja poliitilistesse raskustesse,<ref>Eesti ajalugu II, lk 153.</ref> oma ametikohalt tagasi, elades esialgu [[Riia]]s, millalgi pärast [[1408]]. aastat pöördus ta aga tagasi Saksamaale.
 
==Viited==
{{viited}}
 
{{algus}}
Anonüümne kasutaja