Helilaad: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
P HC: lisatud Kategooria:Helilaadid |
Resümee puudub |
||
13. rida:
Sõna 'laad' on eesti keelde tõlgitud vene muusikateooriast, kus see tähendab helirea helide suhetevõrgustikku (''Лад в музыке — система взаимоотношений звуков'', vt artikkel [[:ru:Лад (музыка)]] venekeelses Vikipeedias).
==Keskaeg==
[[Keskaeg|Keskaegse]] laaditeooria aluseks on rooma filosoofi [[Boëthius]]e viies raamatus "''De institutione musicae''" kirjeldatud [[vanakreeka]] laadisüsteem ja [[Ptolemaios]]e transpositsiooniskaalad. Boëthius on seda süsteemi kirjeldanud aga ekslikult ning seetõttu ei lange kreeka ja hilisem euroopa laadisüsteem kokku. Vanakreeka laade loetakse ülalt alla, mitte alt üles nagu keskaegseid laade. Keskajal kasutati vanast kreekast ülevõetud [[helirida]], mille alumiseks noodiks on A (hiljem G, tähistatuna kreeka tähega [[gamma]]) ning ülemiseks a'. Selle rea piires moodustub kaheksa laadi (''modus'', ''tonus''; kaheksa laadi süsteem ''octoechos''). Need pole aga muusikast lahutatud heliread tänapäevases mõistes, vaid ühtlasi meloodiamudelid. Laad määras meloodia liikumise põhikarakteri ja tüüpilised meloodiakäigud. Laadi määrab tema põhiline ulatus (''[[ambitus]]'') ning kaks [[tugiheli]].
Kaheksa laadi ehitatakse üles neljalt põhihelilt (D ([[Dooria helilaad|dooria]]), E ([[Früügia helilaad|früügia]]), F ([[Lüüdia helilaad|lüüdia]]), G ([[Miksolüüdia helilaad|miksolüüdia]])) ja saadakse seega neli põhi- (ehk autentset) laadi ning neli kõrval- (ehk plagaalset) laadi.
[[Pilt:The eight musical modes.png|600px|center|Kaheksa helilaadi]]
Keskaegsetes helilaadides ei ole [[Loomulik mažoor|loomulikku mažoori]] ja [[Loomulik minoor|loomulikku minoori]]. Need kujunesid rahvalikus muusikas ja vara[[renessanssmuusika|renessansi]] [[mitmehäälsus]]es ning võeti [[muusikateooria]]s kasutusele [[16. sajand]]il. Keskaegsed laadid ei tunne ka helide kõrgendusi ega madaldusi. Ainus muutuv heli on [[B (muusika)|b]], mis esineb ka madaldusega.
Keskaegset laadistruktuuri on selgemalt kirjeldanud [[Hermannus Contractus]] oma traktaadis "''Musica''". Ta jagab kasutatava kahe [[oktaav]]i ulatusega helirea neljaks [[tetrahord]]iks, mis osaliselt kattuvad, korraldades niiviisi kõige paremini [[kvart|kvardi-]], [[kvint|kvindi-]] ja [[oktaav]]iruumi. Kõik tetrahordid on sama [[Intervall (muusika)|intervallilise]] ehitusega ([[Tervetoon|toon]] - [[pooltoon]] - toon). Üksikute lülide sarnane struktuur sai ka [[Guido Arezzost]] [[heksahord]]ilise [[solmisatsioon]]isüsteemi aluseks.
[[Kategooria:Muusikateooria]]
| |||