'''Luciano Berio''' ([[24. oktoober]] [[1925]] [[Oneglia]] (nüüd osa [[Imperia]]st) – [[27. mai]] [[2003]] [[Rooma]]) oli itaalia [[helilooja]].
Ta õppis lapsena isalt ja vanaisalt (organistid) orelit[[orel]]it, 1945–1951[[1945]]–[[1951]] õppis Milanos[[Milano]]s [[Kompositsiooni eriala|kompositsiooni]] [[Giorgio Federico Ghedini]] ja [[dirigeerimine|dirigeerimist]] [[Carlo Maria Giulini]] juures ning suviti täiendas end Tanglewoodi kursustel [[Luigi Dallapiccola]] juures. Alates [[1950]]. aastast huvitas teda [[seeriamuusika]], [[1952]]. aastast elektronmuusika (ta oli parima Itaalias asuva stuudio juht). [[1961]]. aastal oli ta üks [[San Francisco]] eksperimentaalteatri asutajaid; kuni 1980 juhtis ta ICRAMi elektronmuusika sektorit Pariisis. Alates 1984 oli "Maggio Musicale Florentino" muusikajuht.
Heliloojana harrastas ta äärmuslikku modernismi[[modernism]]i, kasutas nn. optimaalset notatsiooni[[notatsioon]]i, arvestas [[Elektroakustiline muusika|elektroakustikat]]. Tema loomingut on jagatud elektronmuusikaks, eksperimentaalseteks vokaalteosteks ja lavamuusikaks.
Ta oli [[1996]]. aastal Tallinna NYYDi nimi-helilooja{{viide}}.
31. rida ⟶ 28. rida:
Sümfooniaks (1969) on tsitaate andnud [[Gustav Mahler]], [[Maurice Ravel]], [[Richard Strauss]] jt.
Plokkflöödile on "Gesti" 1966, naishäälele, harfile ja, löökpillidele on teos "Ringid" (Circles).
