Erinevus lehekülje "Magnet" redaktsioonide vahel

Lisatud 727 baiti ,  7 aasta eest
Magnetvälja jõujoonte tekkimiseks on kaks põhilist mudelit: magnetpooluste ja atomaarsete voolude mudel.
Magnetiliste pooluste mudel jaotab magneti tinglikult põhja- (N) ja lõunapoolusteks (S). On selge, et tegelikult on tegemist lihtsalt lihtsustusega ning magnet tegelikult ei koosne selgesti eristatavatest lõuna- ja põhjapoolustest. Hea näide pooluste mudeli puudustest on see, et kui pulkmagnet murda keskelt pooleks, siis peaks saama antud teooria kohaselt kaks magnetit: üks on põhjapoolus ja teine on lõunapoolus. Tegelikkuses pole siiski võimalik niimoodi magneti pooluseid eraldada, vaid murdmise teel saab teha ühest magenetist kaks, millel mõlemal on nii põhja- kui ka lõunapoolus. Seda meetodit saab kasutada näiteks pulkmagneti magnetmomendi muutmiseks. Magnetvälja jõujooned lähtuvad alati magneti põhjapoolusest ja suubuvad magnetvälja lõunapoolusesse.
 
Aga kuidas tehakse vahet magneti lõuna- ja põhjapoolusel? Tõesti, see on pigem kokkuleppe küsimus. Kokkuleppeliselt on nimetatud magneti põhjapooluseks see, mis pöördub ma geograafilise [[põhjapoolus]]e poole, mis asub põhja Kanadas. Huvitav on teada, et kuna tõmbuvad just erinevad poolused, siis maa geograafilises põhjapoolusel asub hoopiski maa magnetvälja lõunapoolus. Muidugi pole maa magnetväli ainuke võimalus, kuidas kindlaks teha magneti pooluseid. Piisab kui on kasutada üks proovimagnet, mille poolused on teada. Kolmas võimalus oleks kasutata [[elektromagnet]]it , kus on voolu suuna ja [[parema käe reegel|parema käe reegli]] järgi kergesti võimalik määrata magnetvälja jõujoonte suund.
 
Teine mudel magnetvälja tekkimise seletamiseks on [[Ampere]] mudel, mis eeldab, et kõik aine magnetilised omadused on põhjustatud atomaarsetest ringvooludest aines. Nimelt väidab [[Ampere seadus]], et vooluga juhe tekitab enda ümber magnetvälja. Seega saab näiteks pulkmagneti magnetvälja seletada hoopiski ringvooludega ning pole vaja jagada magnetit poolusteks.
83

muudatust