Erinevus lehekülje "Magnet" redaktsioonide vahel

Lisatud 1371 baiti ,  7 aasta eest
 
Hea [[pulkmagnet]]i magnetmoment on suurusjärgus 0,1&nbsp;A•m<sup>2</sup> ja ruumalaga 1&nbsp;cm<sup>3</sup> või 1×10<sup>−6</sup>&nbsp;m<sup>3</sup>, seega on keskmine magnetiline polarisatsioon võrdne 100,000&nbsp;A/m. Näiteks raua magnetiline polarisatsioon võib olla ka suurusjärgus miljon amprit meetri kohta, sellepärast ongi raud tihtilugu kasutuses elektromagnetites ja muudes rakendustes, kus on tähtis tugeva magnetinduktsiooni tekitamine.
 
=== Magnetvälja jõujooned===
[[file:VFPt cylindrical magnet thumb.svg|thumb|Pulkmagneti jõujooned]]
Magnetvälja jõujoonte tekkimiseks on kaks põhilist mudelit: magnetpooluste ja atomaarsete voolude mudel.
Magnetiliste pooluste mudel jaotab magneti tinglikult põhja- (N) ja lõunapoolusteks (S). On selge, et tegelikult on tegemist lihtsalt lihtsustusega ning magnet tegelikult ei koosne selgesti eristatavatest lõuna- ja põhjapoolustest. Hea näide pooluste mudeli puudustest on see, et kui pulkmagnet murda keskelt pooleks, siis peaks saama antud teooria kohaselt kaks magnetit: üks on põhjapoolus ja teine on lõunapoolus. Tegelikkuses pole siiski võimalik niimoodi magneti pooluseid eraldada, vaid murdmise teel saab teha ühest magenetist kaks, millel mõlemal on nii põhja- kui ka lõunapoolus. Seda meetodit saab kasutada näiteks pulkmagneti magnetmomendi muutmiseks. Magnetvälja jõujooned lähtuvad alati magneti põhjapoolusest ja suubuvad magnetvälja lõunapoolusesse.
 
Teine mudel magnetvälja tekkimise seletamiseks on [[Ampere]] mudel, mis eeldab, et kõik aine magnetilised omadused on põhjustatud atomaarsetest ringvooludest aines. Nimelt väidab [[Ampere seadus]], et vooluga juhe tekitab enda ümber magnetvälja. Seega saab näiteks pulkmagneti magnetvälja seletada hoopiski ringvooludega ning pole vaja jagada magnetit poolusteks.
 
==Kasutus==
83

muudatust