Erinevus lehekülje "Leib" redaktsioonide vahel

Purukshõõrutud teravilja ja vee segust kuumadel kividel või tule paistel leiva küpsetamine oli tuntud juba [[neoliitikum|nooremal kiviajal]]; taigna kergitamine [[hapendamine|hapendamise]] või mõne kergitusaine lisamise teel ning [[leivaahi]] on hilisemad leiutised. Maailmas tuntakse väga erineva kuju, koostise ja küpsetusviisiga leiva- ja saiatooteid ([[tortilla]], [[lavašš]], [[pita]], [[naan]], [[puri (leib)|puri]], [[matsa]] jt). Levinuim on nisuleib;. rukkileibRukkileib on tuntud eeskätt [[Põhja-EuroopasEuroopa]]s.

Sõna "leib" on eesti keeles [[germaani keeled|germaani]] laen ligikaudu meie ajaarvamise algusest, kuid traditsiooniline rukkileib sai Eestis levinuks alles 2. aastatuhande algul;. enneEnne seda oli tavalisim teravili [[oder]]. [[19. sajandisajand]]i lõpukümnenditeni lisati leivajahule [[agan]]aid, ikaldusaastatel ka muid lisandeid nagu peenestatud [[tammetõru]]d, [[kask|kase]]- ja [[sarapuu]]-urvad, [[kanarbik]] jms.

Taluperedes küpsetati leiba tavaliselt kord nädalas laupäeviti, olenevalt pere suurusest korraga 6–10 pätsi, millest igaüks kaalus 2–5 kg. Varasematel aegadel reheahjus küpsetatud leivapätsid olid suuremad ja ümmargused, hilisemates väiksemates ahjudes küpsetati veidi väiksemaid ja piklikke leibu.