Rahvakogu

’’’Rahvakogu’’’ on kõigile avatud algatus, millega kodanike ja poliitikute avaliku ühisloome korras valmistatakse ette muudatusettepanekuid valimisseaduste, erakonnaseaduse ja teiste demokraatia tulevikuga seotud küsimuste lahendamiseks Eestis. Rahvakogu idee kasvas välja president Toomas Hendrik Ilvese kokku kutsutud nõupidamisest parlamendierakondade, vabaühenduste ja riigiteadlaste vahel Kadrioru Jääkeldris 2011. aasta novembris. Rahvakogu kombineerib IT-võimalusi (veebikeskkond) ja traditsioonilisi näost-näkku arutelusid.

Rahvakogu tööorraldus

• Rahvakogu töö korralduse eest vastutab Eesti Koostöö Kogu (www.kogu.ee). Ühisloomeprotsessi ja veebikeskkonna valmistas ette enam kui 10-liikmeline töörühm, millesse kuuluvad teiste hulgas mõttekoja Praxis, vabaühenduste liidu EMSL, e-Riigi Akadeemia, presidendi mõttekoja, Eesti Koostöö Kogu, Eesti Väitlusseltsi, Domus Dorpatensise, parlamendierakondade jt organisatsioonide esindajad, samuti on töös osalenud mitmeid IT- ja kommunikatsioonispetsialiste.

Töö aastal 2013

• Töö esimeses etapis kuni jaanuari lõpuni kogutakse ettepanekuid ja kommentaare võimalikult laialt ringilt inimestelt. Kõik saavad esitada oma ettepanekuid ning juba esitatud ettepanekuid kommenteerida, täiendada, toetada või kritiseerida.
• Seda saab teha kas otse veebilehel või saates kirja protsessi koordineerivale Eesti Koostöö Kogule (Roheline aas 5, 10150 Tallinn või info@kogu.ee). Soovijaid kutsutakse üles korraldama ka arutelusid, et siis nende tulemused sisiestada veebikeskkonda.
• Järgnevalt töötavad veebruaris esitatud ettepanekutega analüütikud, kes grupeerivad need erinevateks võimalikeks stsenaariumiteks ja varustavad esmase mõjuanalüüsiga.
• Märtsis toimub üks või mitu arutelupäeva, kus valitakse stsenaariumitest välja eelistatumad ning esitatakse Riigikogule, kes saab teha vajalikud seadusemuudatused. Kehtima võiksid need hakata 2014. aastast.

Rahvakogus arutatavad põhiküsimused aastal 2012

Rahvakogu keskendub viiele põhiküsimusele: 1. valimissüsteem, 2. erakondadevahelise konkurentsi avatus ja parteide sisedemokraatia, 3. erakondade rahastamine, 4. kodanike osalemisvõimalused poliitikate kujundamises valimiste vahel 5. ühiskondliku ruumi politiseerimise ja sundparteistamise pidurdamine.

Ühisloome

• “Ühisloome“ on eestikeelne vaste inglisekeelsele mõistele crowd-sourcing ehk initsiatiiv, mille käigus kogutakse, süstematiseeritakse ja sünteesitakse rahva arvamusi ja ettepanekuid. Kui tavaliselt tulevad ideed ja ettepanekud seaduste muutmiseks valitsusest ja Riigikogust, siis rahvakogus sõnastab rahvas, kuidas tuleks seadusi muuta. Seda demokraatia edendamise viisi on edukalt kasutatud 2000. aastatel Islandi uue põhiseaduse koostamisel. Ühisloome protsess on avalik ja läbipaistev, kõik teemakohased ettepanekud lähevad arvesse ning nende menetlemist on võimalik jälgida ning ettepanekuid arutada.
• Avaliku algse arutelu käigus võivad ettepanekud ühise loomingu tulemusel muutuda ja täieneda. Kui ettepanek läbib ekspertide analüüsi, uue avaliku arutelu ja jõuab parlamenti, siis on demokraatliku protsessi käigus tekkinud seadusemuudatuse ettepaneku realiseerumine täiesti võimalik. Rahvakogu ise ei menetle ega võta vastu seadusi, seadusi menetleb ja võtab Eestis vastu Riigikogu. Seepärast on on ettepanekute tegemise ja algarutelu käiku koh alguses kaasatud ka parlamendierakonnad. Lisaks eeldab hea tulemus koostööd Riigikogu põhiseaduskomisjoniga.
• Ettepaneku tegijal tuleb oma isik identifitseerida. Seaduste loomine on vastutusrikas töö, milles iga kodanik osaleb loomulikult oma õige nimega. Ühisloomekeskkonna juurde tuleb loodetavasti ka koht arvamuste vahetamiseks ning diskussioonis osalemine võiks toimuda veidi vabamas vormis.
• Erinevalt paljudest muudest suhtluskeskkondadest on Rahvakogul konkreetsed ajalised ja sisulised parameetrid. Tegevus on jaotatud juba alguses kindlateks etappideks ja valdkondadeks ja see on suunatud konktreetsele tulemusele, mis näitaks demokraatia reaalseid võimalusi Eestis.
• Kes on eksperdid, kes kokku kogutud ettepanekuid sorteerima hakkavad?
• Kõigil Jääkeldri algatuse käivitajatel on õigus nimetada ekspertidena ettepanekuid sorteerima ja analüüsima inimesi, kellel on demokraatliku riigi pidamise, parteide töökorralduse ja riigivalitsemisega seotud teemadel praktilisi ja akadeemilisi kogemusi.