|
''Artikkel on leitav [[Harilik kärnkonn|siit]].''
{{Taksonitabel
| nimi = Harilik kärnkonn
| värvus = loomad
| pilt = Kärnkonnake.jpg
| pildi_seletus =
| riik = [[Loomad]] ''Animalia''
| hõimkond = [[Keelikloomad]] ''Chordata''
| klass = [[Kahepaiksed]] ''Amphibia''
| selts = [[Päriskonnalised]] ''Anura''
| sugukond = [[Kärnkonlased]] ''Bufonidae''
| perekond = [[Kärnkonn (perekond)|Kärnkonn]] ''Bufo''
| liik = '''Harilik kärnkonn'''
| binaarne = ''Bufo bufo''
| binaarse_autor =
}}
'''Harilik kärnkonn''' või '''Euroopa kärnkonn''' (''Bufo bufo''), ladinakeelsest sõnast ''bufo'', tähendusega kärnkonn, on [[kahepaikne]], keda leidub enamasti kogu [[Euroopa|Euroopas]]. Erandiks on siinkohal [[Iirimaa]], [[Island]] ja mõned Vahemere saared. Pärinedes ühise eellasega liinist, moodustavad harilik kärnkonn ja tema lähiliigid [[liik|liikide]] kompleksi. Päevase aja veedavad kärnkonnad tavaliselt peidus lesides seega on tegemist üsna silmatorkamatu liigiga. [[aktiivsus|Aktiivseks]] muutuvad nad [[päikeseloojang|päikeseloojangu]] ajal ning suurema osa [[öö|ööst]] jahivad konnad [[selgrootud|selgrootuid]].
Kärnkonn [[liikumine|liigub]] aeglaste kohmakate sammudega või vahel lühikeste hüpetega. Tal on hallikaspruun [[nahk]], mis on kaetud tüükalaadsete muhkudega.
Harilik kärnkonn on tavaliselt üksik loom, kuid paljunemishooajal koonduvad nad suurte kampadena kindlate paljunemistiikide juurde. Siin võitlevad isased emastega paaritumise õiguse pärast. Kärnkonnad munevad [[vesi|vette]], pikkade munadest moodustunud želatiinjate kettidena. Nendest arenevad konnakullesed. Pärast paar kuud kestvat kasvamist ja arengut läbivad kullesed [[metamorfoos]]i, neile kasvavad jäsemed ja kaob [[saba]]. Neist saavad pisikesed kärnkonnad. Noorukid lahkuvad [[vesi|veekeskkonnast]] ja veedavad enamiku oma [[elu|elust]] [[maapind|maapinnal]]<ref>[http://en.wikipedia.org/wiki/Bufo_bufo Common toad], Kärnkonn.</ref>.
==Taksonoomia==
[[File:Toad shoulder girdle.jpg|thumb|left|alt=Shoulder girdle|skelett õlavöötmest<br>1 suprascapula, 2 scapula, 3 clavicle, <br>4 procoracoid]]
1758. aastal andis [[Rootsi|rootslasest]] [[bioloog]] [[Carl von Linné|Carl Linnaeus]] oma ''Systema Naturae'' kümnendas väljaandes kärnkonnale binominaalse nime ''Rana bufo''<ref>{{cite book |author=[[Carl Linnaeus|von Linné, Carl]], tõlkis [[William Turton]] |year=1806 |title=A General System of Nature,: Through the Three Grand Kingdoms of Animals, Vegetables, and Minerals, Systematically Divided Into Their Several Classes, Orders, Genera, Species, and Varieties (Volume 1) |publisher=Lackington, Allen, and Co |pages=648–649 |url=http://books.google.com/books?id=I3QZAAAAYAAJ&printsec=frontcover}}</ref>. Selles väljaandes paigutas ta kõik [[konn|konnad]] ja kärnkonnad ühte perekonda ''Rana''. Hiljem selgus, et [[perekond|perekond]] ''Rana'' tuleks jaotada eraldi perekondadeks. 1768. aastal [[Austria]] [[teadlane]] Josephus Nicolaus Laurenti asetas hariliku kärnkonna ümber perekonda ''Bufo'' ja nimetas liigi ümber ''Bufo bufo''’ks<ref name=laurenti>{{cite book| last = Laurenti | first = J. N. | title = Specimen medicum, exhibens synopsin Reptilium emendatam cum experimentis circa venena et antidota Reptilium austriacorum | year = 1768 | location = Viennae | publisher = Joan. Thom. Nob. de Trattnern | url = http://gdz.sub.uni-goettingen.de/dms/load/img/?PPN=PPN362231184&IDDOC=281657 | language = Latin | pages = i–ii + 1–215, plates 1–5 }}</ref><ref name=zootaxa>{{cite journal| last= Dubois | first= Alain | coauthors= Bour, Roger | year=2010 | title= The nomenclatural status of the nomina of amphibians and reptiles created by Garsault (1764), with a parsimonious solution to an old nomenclatural problem regarding the genus ''Bufo'' (Amphibia, Anura), comments on the taxonomy of this genus, and comments on some nomina created by Laurenti (1768) | journal= Zootaxa | volume= 2447 | pages= 1–52 }}</ref>. Perekonda ''Bufo'' kuuluvad kärnkonnad loetakse [[sugukond|sugukonda]] ''Bufonidae'', kärnkonlased<ref name=DFrost>{{cite web |url=http://research.amnh.org/vz/herpetology/amphibia/ |title=Bufonidae |author=Frost, Darrel R. |date=2011-01-31 |work=Amphibian Species of the World: an Online Reference. Version 5.5 |publisher=American Museum of Natural History |accessdate=2012-08-24}}</ref>.
Aastate jooksul on tunnustatud mitmeid ''Bufo bufo'' [[alamliik|alamliike]]. [[Kaukaasia]] mägistel aladel elavat Kaukaasia kärnkonna nimetati mingil ajaperioodil ''Bufo bufo verrucosissima''. Sellel kärnkonnaliigil on suurem [[genoom]] ja [[morfoloogia|morfoloogiliselt]] on ta harilikust kärnkonnast ''Bufo bufo''’st erinev. Nüüdseks on [[kaukaasia kärnkonn]] tuntud ''Bufo verrucosissimus''’ena<ref>{{cite web |url=http://amphibiaweb.org/cgi-bin/amphib_query?query_src=aw_search_index&table=amphib&special=one_record&where-genus=Bufo&where-species=verrucosissimus |title=''Bufo verrucosissimus'' |author=Kuzmin, Sergius L. |date=2008-09-19 |publisher=AmphibiaWeb |accessdate=2012-09-17}}</ref>. Järgmine sarnane liik, keda leidub Vahemere ümbruses, kandis algselt nime ''Bufo bufo spinosus''. Kasvult on ta harilikust kärnkonnast suurem ja ogalikuma nahaga<ref>{{cite journal |author=Martens, R |year=1925 |title=Eine neue Eidechsengattung aus der Familie der Leposterniden |journal=Senckenbergiana |volume=7 |pages=170–171 }}</ref>, varsti nimetati see liik ümber ''Bufo spinosus''’eks<ref>{{cite web |url=http://amphibiaweb.org/cgi-bin/amphib_query?where-scientific_name=Bufo+spinosus |title=''Bufo spinosus'' |publisher=AmphibiaWeb |accessdate=2012-09-17}}</ref>. Gredose kärnkonnal, algselt ''Bufo bufo gredosicola'', keda leidub vaid [[Hispaania]] väikeses mägises Sierra de Gredos’e piirkonnas, on märkimisväärselt suured limanäärmed ja tema [[värv]] kipub olema pigem laiguline, kui ühtlane<ref>{{cite journal |author= Müller, L.; Hellmich, W. |year=1935 |title=Mitteilungenyüber die Herpetofauna der Iberischen Halbinsel. Über Salamandra salamandra almanzoris, n. ssp. und ''Bufo bufo gredosicola'', n. ssp., zwei neue Amphibienrassen aus der Sierra de Gredos |journal=Zool. Anz. Leipzig |volume=112 |pages=49–57 }}</ref>. Tänapäeval tuntakse teda ''Bufo bufo'' sünonüümliigina<ref name="DFrost" />.
''Bufo bufo'' on osa liikiderühmast (species complex), teisisõnu kuulub ta [[liik|liikide]] rühma, milles olevate eri liikide demarkatsioon (piiritlemine) on ebaselge. Tänapäeval on enamlevinud seisukoht, et mitmed kaasaegsed liigid moodustavad sugulastaksonite rühma, mis pärineb [[jääaeg|jääaja]] eelsest perioodist. Nendeks kaasaegseteks liikideks on ''Bufo spinosus'', Kaukaasia kärnkonn (''bufo verrucosissimus'') ja Jaapani kärnkonn (''Bufo japonicus''). [[Euroopa|Euroopas]] [[levila|levinud]] harilik kärnkonn ''Bufo bufo'' on arvatavasti tekkinud hiljem<ref name=Birstein>{{cite journal |author=Birstein, V. J.; Mazin, A. L. |year=1982 |title=Chromosomal polymorphism of ''Bufo bufo'': Karyotype and C-banding pattern of ''B. b. verrucosissima'' |journal=Genetica |volume=59 |issue=2 |pages=93–98 |doi=10.1007/BF00133292 }}</ref>. Usutakse, et selle liigirühma vanaaegse esindaja levikuala laienes [[euroopa|Euroopast]] ka [[aasia|Aasiasse]], kuid Kesk-Miotseeni aegne kuiv [[kliima]] ja Lähis-Idas toimunud [[kõrbestumine]] tekitasid kahe populatsioonirühma vahele [[isolatisoon|i]]<ref name=Garcia-Porta>{{cite journal |author=Garcia-Porta, J.; Litvinchuk, S. N.; Crochet, P. A.; Romano, A.; Lo-Valvo, M.; Lymberakis, P.; Carranza, S. |year=2012 |title=Molecular phylogenetics and historical biogeography of the west-palearctic common toads (''Bufo bufo'' species complex) |journal=Molecular Phylogenetics and Evolution |volume=63 |issue=1 |pages=113–130 |pmid=22214922 |doi=10.1016/j.ympev.2011.12.019 }}</ref>. Nende kahe rühma, Aasia ja Euroopa kärnkonnade, täpne omavaheline [[taksonoomia|taksonoomiline]] sugulussuhe on ebaselge. 2001. aastal [[Türgi|Türgis]] korraldatud seroloogiliste [[uuring|uuringute]] käigus võrreldi kahe [[liik|liigi]], ''Bufo verrucosissimus''’e ja ''Bufo spinosus''’e, vereseerumites leiduvaid [[valgud|proteiine]]. Tulemuseks see, et kahe liigi vereproteiinide vahelised erinevused on ebaolulised ning seetõttu tuleks neid kahte liiki kohelda teineteise [[sünonüüm|sünonüümidena]]<ref>{{cite journal |author=Tosunoğlua, Murat; Taskavak, Ertan |year=2001 |title=A serological investigation of the ''Bufo bufo'' (Anura, Bufonidae) populations in Southern Marmara (Manyas, Bahkesir) and Eastern Black Sea (Çamhhemşin, Rize) regions |journal=Italian Journal of Zoology |volume=68 |issue=2 |pages=165–168 |doi=10.1080/11250000109356402 }}</ref>.
2012. aastal avaldatud [[teadustekst|teadustöös]] uuriti [[Euroopa]] ja Põhja-Aafrika kärnkonnaliikide (''Bufo bufo'') omavahelisi [[fülogenees|fülogeneetilisi]] suhteid. Töö näitas, et kärnkonnaliikide vahel on pikk [[evolutsioon|evolutsiooniline]] [[ajalugu]]. Umbes üheksa kuni kolmteist miljonit aastat tagasi eraldus põhiliinist üks hiljuti [[Aserbaidžaan|Lõuna-Aserbaidžaanis]] ja [[iraan|Iraanis]] kirjeldatud [[liik]], ''Bufo eichwaldi''. Edasine jagunemine toimus umbes viie miljoni [[aasta]] eest, kui eraldus liik ''Bufo spinosus'' . Nimetatud sündmus toimus samal ajal [[püreneed|Püreneede]] kerkimisega, mis eraldas Ibeeria poolsaare [[populatsioon|populatsioonid]] ülejäänud Euroopast. [[pleistotseen|Pleistotseeni]] ajal jagunes Euroopasse jäänud kärnkonnaliin kaheks, moodustades tänapäevani eksisteerima jäänud liigid ''Bufo bufo'' ja ''Bufo verrucosissimus''<ref>{{cite journal |author=Recuero E.; Canestrelli D.; Voeroes J.; Szabó, K.; Poyarkov, N. A.; Arntzen, J. W.; Crnobrnja-Isailovic, J.; Kidov A. A.; Cogălniceanu, D.; Caputo, F. P.; Nascetti, G.; Martínez-Solano, I. |year=2012 |title=Multilocus species tree analyses resolve the radiation of the widespread ''Bufo bufo'' species group (Anura, Bufonidae) |journal=Molecular Phylogenetics and Evolution |volume=62 |issue=1 |pages=71–86 |doi=10.1016/j.ympev.2011.09.008 |pmid=21964513 }}</ref>. Vahel harva [[hübriid|hübridiseerub]] harilik kärnkonn oma lähiliikide juttselg-kärnkonna (''Bufo calamita'') või rohekärnkonna (''Bufo viridis'') esindajatega<ref name=Collins>{{cite book |title=Reptiles and Amphibians of Britain and Europe |last=Arnold |first=Nicholas |coauthors=Denys Ovenden |year=2002 |publisher=Harper Collins Publishers |isbn=978-0-00-219964-3 |pages=73–74 }}</ref>.
==Kehaehitus==
[[File:Bufo bufo-walking-Iric2006.jpg|thumb|upright|left|alt=Common toad walking|Harilik kärnkonn kõndides]]
Täiskasvanud kärnkonnad võivad kasvada kuni 18 cm pikkuseks ning nende värv võib varieeruda rohelisest tumepruunini. Kärnkonnad on nime saanud omapärase kärna meenutava nahatekstuuri järgi.
Emased on tavaliselt isastest tüsedamad, lõunapoolsemad isendid oma põhjapoolsematest liigikaaslastest suuremad. Nende [[pea]] on lai, kahe väikese [[ninaõõs|ninasõõrme]] ja otsmise ninamiku all asuva suure [[suu|suuga]]. Kärnkonnadel puuduvad [[hambad]]. Ümarad väljaulatuvad [[silmad]] on kollase või vasekarva iirisega ja horisontaalsete pilukujuliste pupillidega. Kohe silmade taga on kaks viltuasetsevat ning väljaulatuvat kühmjat ala, mida nimetatakse [[paratoidnäärmed|paratoidnäärmeteks]]. Need näärmed sisaldavad mürgist eritist [[bufotoksiin]], mida kasutatakse võimalike [[kiskja|kiskjate]] eemalepeletamiseks. Kärnkonna [[pea]] läheb kereks üle ilma nähtava [[kael|kaelata]]. Neil puudub väline [[häälepaun]]. Kehakujult on kärnkonnad laiad ja jässakad, asetsedes maapinna lähedal. [[jäsemed|Esijäsemed]] on lühikesed, sissepoole suunatud [[varvas|varvastega]]. [[paljunemine|Paljunemisperioodil]] arenevad isaste esimesele kolmele sõrmele padjandid (nuptial pads), mida kasutatakse paaritumise ajal emasest kinni hoidmiseks. Võrreldes teiste [[konn|konnadega]] on kärnkonnade tagajäsemed lühikesed, varbad pikad ja varvaste vahel puuduvad [[ujulestad]]. Kärnkonnadel puudub [[saba]] ning [[nahk]] on neil kuiv ja kaetud väikeste tüükalaadsete muhkudega. Harilik kärnkonn kipub olema suguliselt dimorfne, liigi emased isendid on pruunimad ja isased hallimad<ref name=Naish>{{cite web |url=http://scienceblogs.com/tetrapodzoology/2009/10/26/toads-of-the-north/ |title=Toads of the world: first, (some) toads of the north |author=Naish, Darren |publisher=Tetrapod zoology |accessdate=2012-06-23}}</ref> . Kõhualune on neil konnadel halli-mustatäpiline määrdunud valget tooni<ref name=Collins/><ref name=AmphibiaWeb>{{cite web |url=http://amphibiaweb.org/cgi/amphib_query?where-genus=Bufo&where-species=bufo |title=''Bufo bufo'': Common toad |publisher=AmphibiaWeb |accessdate=2012-05-04}}</ref>.
Harilikku kärnkonna aetakse sageli teiste konnadega segi, kõige sagedamini [[kõre|juttselg-kärnkonna]] ehk kõrega ja [[rohe-kärnkonn|Rohe-kärnkonnaga]]. Esimene neist on kasvult väiksem ja tema seljal jookseb peast allapoole kollane triip, rohekärnkonnal on aga harilikule kärnkonnale iseloomulik laiguline muster. Mõlemal neist liikidest on samuti [[paratoidnäärmed]], kuid need paiknevad pigem paralleelselt kui viltuselt<ref name=Collins/> . Välimuselt veel üks sarnane liik on [[rohukonn]] (''Rana temporaria'') aga sellel liigil on teravam ninamik ning kehakujult on ta nurksem. Ka on rohukonna [[nahk]] niiskem ja liikumiseks kasutab ta pigem hüppeid<ref>{{cite web |url=http://www.herpetofauna.co.uk/common_toad.htm |title=Common Toad – ''Bufo bufo'' |author=Fairchild, G. J. |year=2003 |work=Reptiles and Amphibians of the UK |accessdate=2012-03-16}}</ref>.
Harilik kärnkonn võib elada mitmeid aastaid. Vangisuses on teada isegi viiekümneaastaseid [[indiviid|isendeid]]<ref>{{cite web |url=http://www.herpconstrust.org.uk/animals/common_toad.htm |title=The common toad (''Bufo bufo'') |publisher=The Amphibian and Reptile Conservation Trust |accessdate=2012-05-04}}</ref> . [[loodus|Looduses]] peetakse hariliku kärnkonna tavaliseks [[eluiga|elueaks]] 10 kuni 12 aastat. Kärnkonna vanust saab määrata varbalülide aastaringide loendamisega<ref>{{cite journal |author=Hemelaar, A. S. M.; van Gelder, J. J. |year=1979 |title=Annual growth rings in phalanges of ''Bufo bufo'' (Anura, Amphibia) from the Netherlands and their use for age determination |journal=Netherlands Journal of Zoology |volume=30 |issue=1 |pages=129–135 |doi=10.1163/002829680X00069 }}</ref>.
==Leviala ja elupaigad==
[[File:Bufo bufo.ogv|thumb|thumbtime=0:30|videolõik harilikust kärnkonnast tiigis [[Burgwald]], Saksamaa]]
Harilik kärnkonn on levinud kogu Euroopas<ref name=Collins/> erandiks jäävad siinkohal [[Island]], [[Skandinaavia]] külmemad põhja-alad, [[Iirimaa]] ja mõned Vahemeresaared nagu [[Malta]], [[Kreeta]], [[Korsika]],[[Sardiinia]] ja [[Baleaarid]]. Ida suunas võib hariliku kärnkonna isendeid leida kuni Irkutskini [[Siber|Siberis]], lõuna pool leidub teda [[Maroko|Marokos]], [[Alžeeria|Alžeerias]] ja [[Tuneesia|Tuneesias]] asuvates põhjapoolsetes mäeahelikes. Lähedane [[liik]] elab [[Aasia|Aasias]] ja [[Jaapan|Jaapanis]]<ref name=Collins/>. Oma [[levila|leviala]] lõunapoolses piirkonnas võib harilikku kärnkonna leiduda kõrgustel kuni 2500 meetrit. Enamasti elutseb [[okaspuu|okaspuu]]- ja [[segamets|segametsades]], eriti [[märgala|märgades]] paikades<ref name=AmphibiaWeb/>. Asustab see [[liik]] ka avatud [[maastik|maastikke]], [[põld|põlde]], võsastikke, [[park|parke]] ja [[aed|aedasid]], samuti võib teda leida kuivadel aladel kaugel püsiveekogudest<ref name=Collins/>.
==Käitumine ja eluviis==
[[File:Bufo bufo-defensive reaction1.JPG|left|thumb|alt=Adopting a defensive stance|Kaitsepoos, Poola]]
Harilik kärnkonn elab tavapäraselt maismaal, siirdudes vette vaid lühikeseks, 6-8 päeva kestvaks kudemisperioodiks. [[talv|Talve]] veedavad kärnkonnad maismaal, olles septembri lõpust kuni aprillini pinnasesse kaevunud.
Harilik kärnkonn liigub tavaliselt aeglaselt jalutades või vahel ka lühikeste hüpetena, kasutades korraga kõiki nelja [[jäse|jäset]]. Päeval peitub kärnkonn varem valmiskaevatud peidikutesse, milleks on tavaliselt metsataimede juurealused urud. Mõnikord poeb kärnkonn päevaks ka kivi alla. Sellistes peidukohtades on ta oma värvi tõttu märkamatu. Harilikud kärnkonnad on aktiivsed videvikus ja öösiti, kui [[õhk]] on niiskem. Pärast [[päikeseloojang|päikeseloojangut]] [[urg|urust]] väljudes võib kärnkonn saagiotsinguil läbida küllaltki pikki vahemaid. Märgade [[ilm|ilmadega]] on kärnkonn kõige [[aktiivsus|aktiivsem]]. Hommikuks on kärnkonn enamasti liikunud tagasi oma esialgsesse peidupaika ja nii võib mitu kuud ühes urus elada. Kärnkonnade [[toit|peatoiduks]] on [[putukas|putukad]] ([[ mardikalised|mardikad]] ja [[kahetiivalised]]) ning [[limused]] ja [[nälkjad|nälkjaid]] aga ka [[põrniklased|põrnikad]], [[röövik|röövikud]], [[kärbsed|kärbsed]], [[vihmauss|vihmaussid]] ja isegi väikesed [[hiir|hiired]]<ref name=Observer>{{cite book |title=The Observer's Book of British Wild Animals |last=Stokeo |first=W. J. |year=1980 |publisher=Frederick Warne |isbn=978-0-7232-1503-5 |pages=213–217 }}</ref><ref name=Surrey>{{cite web |url=http://www.surrey-arg.org.uk/SARG/08000-TheAnimals/SARGSpeciesData.asp?Species=Common_Toad |title=Common Toad |author=Daniel Winchester |publisher=Surrey Amphibian and Reptile Group |accessdate=2012-05-03}}</ref>. Väikest ja liikuvat saaki püüab kärnkonn kiire keeleliigutusega, suuremat saaki haarab ta kogu [[suu|suuga]]. [[hammas|Hammaste]] puudumise tõttu neelavad kärnkonnad saaklooma tervena mitme neelatusega alla<ref name=Observer/>. Kärnkonn ei tunne oma saaki ära, pigem proovib ta pimedas jahti pidades rünnata ja ära süüa iga pisikese tumeda liikuva kogu.
[[File:Bufo bufo w Bialogard Polen 080901 (1).jpg|thumb|upright|alt=Infected with larvae of ''Lucilia bufonivora''|nakatunud ''[[Lucilia bufonivora]]'' vastsete poolt, Poland]]
Ühe [[uurimus|uurimuse]] käigus selgus, et harilik kärnkonn püüab kinni püüda 1 cm suurust tumedat paberitükki, pidades seda saagiks, kuid suuremate tükkide järele ta enam ei haara<ref>{{cite journal |author=Ewart, J. P. |year=1987 |title=Neuroethology of releasing mechanisms: Prey-catching in toads |journal=Behavioral and Brain Sciences |volume=10 |pages=337–405 |doi=10.1017/S0140525X00023128 |issue=3 }}</ref> . Kärnkonnad kasutavad saaki jahtides visuaalseid vihjeid ja nad [[nägemine|näevad]] väga väheses valguses. Sama valgusintensiivsuse juures ei suuda [[silm|inimsilm]] midagi eristada<ref>{{cite journal |author=Larsen, Lis Olesen; Pedersen, Jan Nyholm |year=1981 |title=The snapping response of the toad, ''Bufo bufo'', towards prey dummies at very low light intensities |journal= Amphibia-Reptilia |volume=2 |issue=4 |pages=321–327 |doi=10.1163/156853882X00248 }}</ref>. Kärnkonn ajab aeg-ajalt [[nahk|nahka]], mis eemladub räbaldunud tükkidena. Seejärel sööb ta nahatükid ära<ref name=Observer/>.
Kui kärnkonn satub rünnaku alla võtab ta sisse iseloomuliku poosi, ajades keha puhevile, seistes tõstetud tagajalgade ja allalastud peaga. Peamine kaitsefaktor on kärnkonnal tema halvamaitseline sekreet (nõre), mida toodavad paratoidnäärmed ja teised nahanäärmed. See nõre sisaldab toksiini nimega [[bufagiin]], mille abil suudab konn tõrjuda enamiku [[kiskja|kiskjatest]], kuid [[nastik|nastikutele]] ei paista see mõjuvat<ref name=Collins/>. Veel jahivad kärnkonni [[siil|siilid]], [[rott|rotid]] ja [[mink|mingid]], vahel isegi [[kass|kodukassid]]<ref name=Surrey/>. [[linnud|Lindudest]] peavad kärnkonnadele jahti [[haigurlased]], [[varesed]] ja röövlinnud. Varesed väldivad naha pinnal asuvat [[toksiin]]i, nad nokivad kärnkonna naha sisse torgatud august välja vaid maksa.<ref name=Surrey/>. [[vesi|Vees]] elavad [[kulles|kullesed]] eraldavad samuti endast mürgiseid aineid, mis kaitsevad [[kalad|kalade]] eest, kuid ei aita [[harivesilik|harivesiliku]] vastu. Veel toituvad kärnkonnade kullestest [[kiil|kiilivastsed]], [[ujurlased]] ja [[sõudurlased]]. Need [[liik|liigid]] ei ole tundlikud kulleste nahal asuvale mürgile, kuna tavaliselt torkavad nad saaklooma augu ja imevad selle kaudu endale vajaliku toitva osa välja<ref name=Surrey/>.
==Paljunemine==
[[File:Amplexus Bufo bufo 2010-03-29.jpg|thumb|left|alt=Amplexus|[[Amplexus]]]]
Muidu [[maismaa|maismaal]] elavad kärnkonnad siirduvad aprilli lõpus või mai alguses [[kudemine|kudemiseks]] veekogudesse. Kärnkonnad kasutavad kudemiseks alati ühte ja sama veekogu, eelistades 25−40 cm sügavusi ja kõrkjate vahel asuvaid paiku.
Kui isased jõuavad kudemispaika meelitavad nad krooksudes emaseid ligi. Hariliku kärnkonna kudu on kuni viiemeetrine nöör, milles paikneb 1000−7000 marjatera. Koorunud konnakullesed on kuni 1,3 cm pikad. Moone toimub kahe-kolme kuu pärast kui kullesed on kasvanud umbes kahesentimeetristeks.
Kevadel, kui kärnkonnad [[talveuni|talveunest]] ärkavad, võtavad nad ette massilise [[ränne|rände]] paljumispaikade poole. Nad kogunevad alati kindlaks kujunenud tiikide juurde, seejuures väldivad suurt osa veekogusid, mis oleksid samuti sobilikud<ref name=Observer/>. Ühe uuringu järgi kasutasid täiskasvanud konnad paljunemise ajal aasta-aastalt sama veekogu ja üle 80% nooruki eas märgistatud isastest pöördus tagasi veekogu juurde, milles nad koeti<ref>{{cite journal |author=Reading, C. J. |year=1991 |title=Breeding pond fidelity in the common toad, ''Bufo bufo'' |journal=Journal of Zoology |volume=225 |issue=2 |pages=201–211 |doi=10.1111/j.1469-7998.1991.tb03811.x |last2=Loman |first2=J. |last3=Madsen |first3=T. }}</ref>. Rände ajal juhinduvad kärnkonnad [[magnetväli|magnetväljade]] ja [[haistmine|haistmise]] järgi. Katsete käigus märgistatud ja uude asukohta paigutatud kärnkonnad on võimelised ülesleidma oma meelispaljunemistiik ka juhul, kui ümberasustamise suurusjärk ületab kolme kilomeetrit<ref>{{cite journal |author=Sinsch, Ulrich |year=1987 |title=Orientation behaviour of toads (''Bufo bufo'') displaced from the breeding site |journal=Journal of Comparative Physiology A. |volume=161 |issue=5 |pages=715–727 |doi=10.1007/BF00605013 }}</ref>.
Isased saabuvad paljunemispaika esimestena ja jäävad paigale mitmeks nädalaks samal ajal kui emased jäävad paigale vaid piisavalt kauaks, et paarituda ja kudeda. Kärnkonnad peavad emasega paarumise õiguse üle lahinguid, kasutades relvana oma häält. [[Krooksumine]] annab usaldusväärse märgi isendi suuruse ja järelikult ka vapruse kohta<ref>{{cite journal |author=Davies, N. B.; Halliday, T. R. |year=1978 |title=Deep croaks and fighting assessment in toads ''Bufo bufo'' |journal=Nature |volume=274 |pages=683–685 |doi=10.1038/274683a0 |issue=5672 }}</ref> . Siiski tuleb ette ka füüsilisi võitlusi. Tavaliselt ületab isaste kärnkonnade arv paljunemistiikide ääres emaste oma mitmekordselt.
Isased ronivad emastele selga ja kinnituvad haarates esijäsemetega kaenla alt<ref>{{cite journal |author=Davies, N. B.; Halliday, T. R. |year=1979 |title=Competitive mate searching in male common toads, ''Bufo bufo'' |journal=Animal Behaviour |volume=27 |issue=4 |pages=1253–1267 |doi=10.1016/0003-3472(79)90070-8 }}</ref>.
[[File:Bufo.bufo.eggs.jpg|thumb|alt=Egg strings of common toad|kudu, Belgia]]
Isased kärnkonnad on väga entusiastlikud ja üritavad sageli oma haardesse saada ka [[kala|kalu]], liikumatuid objekte või teisi isaseid. Mõnikord moodustavad mitu konna üksteisele asetudes kuhja, milles iga isane proovib haarata kõige all asetsevat emast. Paljunemise aeg on väga [[stress|stressirohke]] ja [[suremus]] on paljuneda tahtvate kärnkonnade seas kõrge<ref name=Collins/>. Edukas isane kinnitub haardega emase selga mitmeks päevaks. Sel ajal, kui emane muneb pika kahest reast koosneva munadepaela, viljastab isane selle oma [[sperma|spermaga]]. Need [[muna|munadest]] moodustunud kuni 4,5 meetri pikkused ribad võivad sisaldada kuni 6000 muna. Kui kärnkonnapaar vees ringi liigub(paaritumistants), kinnitub kudu [[veekogu]] [[taimed]]e külge.<ref name=Observer/>.
Koetud munad imevad sisse vett ja paisuvad, neist kooruvad kahe kuni kolme nädala möödudes väikesed kullesed. Esialgu klammerduvad kullesed munapaela jäänuste külge ja toituvad selle limasest massist. Hiljem kinnituvad nad veekogus paiknevate [[leht|lehtede]] alakülgedele, viimasena saavutavad võime vabalt [[ujumine|ujuda]]. Alguses sarnanevad kärnkonna kullesed [[rohukonn|rohukonna]] omadega, kuid on oma värvilt tumedamad, pealt mustad ja alt tumehallid. Teistest kullestest eristab neid suu laius – kärnkonna kulleste suu on sama lai, kui nende silmade vaheline ala ja see on omakorda kaks korda pikem, kui vahemaa ninasõõrmete vahel. Paarinädalase arengu järel kujunevad kullestel välja jalad ja nende saba lüheneb aeglaselt. 12 nädalastena on kärnkonna kullesed välimuselt sarnased täiskasvanud konnadele, kuid on umbes 1,5 setimeetri pikkused. Sellises suuruses on noorukid valmis tiikidest lahkuma<ref name=Observer/>.
==Kasv ja areng==
[[File:BufoBufoTadpoles.jpg|thumb|left|alt=Tadpoles of common toad|Konnakullesed, mõned ka tagajalgadega, Saksamaa]]
Täiskasvanuks saavad kärnkonnad harilikult kolme kuni seitsme aastasena, kuid selles on suur populatsioonidevaheline varieeruvus<ref name=Collins/>. Noorukitel esineb sageli kopsuparasiit ''Rhabdias bufonis''. See [[nematood|nematoodiliik]](ümarussiliik) aeglustab kärnkonnade kasvu ja vähendab nende vastupidavust ja [[kohasus|kohasust]]. [[metamorfoos|Metamorfoosi]] ajal kasvavad suuremad kullesed alati väiksematest kiiremini. Isegi siis, kui neil on [[parasiit|parasiite]] rohkem<ref>{{cite journal |author=Goater, Cameron P.; Semlitsch, Raymond D.; Bernasconi, Marco V. |year=1993 |title=Effects of body size and parasite infection on the locomotory performance of juvenile toads, ''Bufo bufo'' |journal=Oikos |volume=16 |issue=1 |pages=129–136 |jstor=3545205 |doi=10.2307/3545205 }}</ref>.
==Looduskaitse==
Harilik kärnkonn on Eestis III kategooria [[looduskaitse]] all.
Hariliku kärnkonna [[arvukus]] on [[levila|levikuala]] mõnes kohas vähenenud, kuid [[IUCN|IUCN-i]] [[ohustatud liik|ohustatud liikide]] [[punane raamat|punases nimestikus]] kuuluvad nad vähim ohustatute rühma. [[liik|Liiki]] ohustab [[elupaik|elupaikade]] kadu, erilist ohtu kujutab endast paljunemispaikade kuivendamine. Samuti hukkub palju kärnkonni rännakute käigus [[maantee|maanteid]] ületades. Populaarkultuuris ja [[kirjandus|kirjanduses]] on kärnkonni juba ammusest ajast seostatud nõiakunstiga.
== Välislingid ==
*[http://bio.edu.ee/loomad/2paiksed/BUFBUF2.htm Harilik kärnkonn] andmebaasis "Eesti selgroogsed"
==Viited==
{{viited}}
<references/>
|
