Eesti rahvakalender: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
Resümee puudub |
||
3. rida:
'''Eesti rahvakalendriks''' nimetatakse eestlaste pärimuslikku [[ajaarvestus]]e ja tähtpäevade süsteemi, millega seostuvad ka teatud [[uskumus]]ed, kombed, [[rahvalaul]]ud jms. Rahvakalender on ajaloo jooksul muutunud ja erinevatest allikatest mõjutusi saanud.
Põllumajanduses tekitas suurt segadust rahvakalendrit mõjutanud 1918
12. rida:
Eesti rahvakalendri vanimaks kihistuseks on aastaaegade ja loodusnähtuste [[rütm]]ilisus ning sellega seondunud põlluharija tööd-tegemised. Uuema kihistusena on rahvakalendrisse sulandunud [[kirikukalender|kirikukalendri]] pühad. Neist mitmed andsid muistsetele tähtpäevadele uue nime, kuid rahvapärimuses säilis sageli ka ristiusueelne kombestik.
On oletatud, et rahvakalendri varasem ajaarvestus põhines peamiselt [[kuukalender|kuukalendril]] ning aega arvestati kuuloomisest järgmise kuuloomiseni või noorkuust noorkuuni, samas ei ole kuukalendri järgi võimalik põldu harida. [[Kalendrikuu]] sai eestlastele omaseks ilmselt alles eestikeelsete trükikalendrite mõjul 18. saj algul. Lisaks [[Rooma kalender|Rooma kalendrist]] pärinevatele rahvusvahelistele kuunimestustele on Eestis olnud tarvitusel ka erinevad rahvapärased kuude nimetused.
Lisaks kuukalendrile oli ajaarvestusel abiks eriline mnemotehniline meetod – [[lugunädalad]]. See oli ligikaudne suuline kalender, mis arvestas [[nädal]]aid mingist tähtpäevast teise tähtpäevani. Näiteks "jõulust kuus nädalat küünlasse, küünlast üksteist jürisse, jürist kaheksa jaani, jaanist neli jaagupisse, jaagupist üheksa mihklisse, mihklist kuus marti, mardist kaks kadrisse, kadrist neli jõulu". Lisaks lugunädalatele loendati [[külvinädalad|külvinädalaid]]: [[jaanipäev]]ast ([[24. juuni]]) või [[jaagupipäev]]ast ([[25. juuli]]) alates loendati kahanevalt tagasi 10–13 nädalat, mis määrasid ära eri põllu- ja aiaviljade külviaja.
20. rida:
Ka kolmapäeva nimetamine kesknädalaks annab selget tunnistust kunagisest viiepäevasest nädalast, mis ulatus esmaspäevast erilise viienda päevani. </ref>„Ajastult ajastule“ Heino Eelsalu. Tallinn. „Valgus“ 1980.</ref>
Läbi aegade on rahvakalendri keskmes olnud suurte tööde alguse ja lõpu tähistamine, suuremate looduse üleminekute pühitsemine. Nii jagunes aasta kahte ossa: suviseks ajaks, mil tehti põllutöid ja kari käis väljas, ning talveajaks, mil loomad olid laudas ja põld lume all. Suvehooaega on tavaliselt peetud [[jüripäev]]ast ([[23. aprill]])(enne 1918
Aasta suurimad tähtpäevad olid talvine ja suvine [[pööripäev]]. Lisaks neile oli rahvakalendris veel kuni 80 erinevat tähtpäeva, millest aga osa tunti ainult piiratud paikkondades. Mõningate tähtpäevade vanus ulatub tõenäoliselt üle tuhande aasta, ristiusueelsed nimetused on aga säilinud ainult vähestel ([[jõulud]], [[suvisted]], [[künnipäev]], [[karjalaskepäev]]). Aja jooksul püsisid rahva mälus kindlamalt need tähtpäevad, millega seostus rikkalikum usundiline pärimus ja kombestik.
| |||