Kolm isamaa kõnet: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
13. rida:
"Mis meie teame, on siis lühidalt see, et vanad Eestlased kui üks prii rahvas hoolsaste põldu harisid, mere peal palju kauplesid ja vahva sõameeste nime al kõigis põhjapoolseis maades kuulsad ja kardetud olid. Naad pidasid tõiste kuulsa rahvaga sõbrust, ja nende saadikud käisid kunni Itaalia maale. Neil oli üks korraline valitsus, sest nende vanemad käisid iga aasta koos nõuu pidamas, kell al naad ka sõdisid. Neil ei olnud aga mite üksi seadusi sõa- ja rahu-aea kohta, vaid ka peenemaid eluviisisi ja harjutusi, kes kõrgema vaimuharimise korrast tunnistust annavad. Naad mõistsid võeraid keelesi, sest Theodoriku kirjas seisab, et ta neile ka veel suusõnaga sõnumeid koju kaasa annud. Neil oli ehk ka jo oma kiri, sest üks imeliku runni-kirjadega kirjutud vana-aegne eesti kalender on veel alles. Nad ehitasid kindlaid lossisi ja kõrgeid kantsisi, ning nende templid olid kulla ja kalli kividega ehitud. Seda leiame kõik oma rahva juurest ligi tuhat aastat tagasi, kus veel palju Eüroopa maid metsa pimedusega olid kaetud, ja kus Eüroopas rahvast elas, kes metsloomadest palju paremad ei olnud. Kui meie nüüd sellepeale mõtleme, ja meele tuletame, mis pärast tuli, siis peame hüüdma: tõeste, '''see aeg''' oli Eestirahva '''valguse aeg'''<ref>Carl Robert Jakobson. Kolm isamaa kõnet. Tallinn, Eesti Raamat, 1991, lk. 23</ref>!"
1186. aastal algas pime aeg, kus esimene "ristiusu apostel" Meinhard meie maale jõudis. "Kes neid taplusi ja verevalamisi jõuab ära nimetada ja rääkida, mis nüüd algasid!<ref>Carl Robert Jakobson. Kolm isamaa kõnet. Tallinn, Eesti Raamat, 1991, lk. 25</ref> Vaba eestlased tehti kõik pärisorjadeks ja raiuti neil üks jalg otsast ära, et naad põgeneda ei saaks<ref>Carl Robert Jakobson. Kolm isamaa kõnet. Tallinn, Eesti Raamat, 1991, lk. 29</ref>. "Et see aeg '''Eestirahva pimeduse aeg''' olnud, kes tahaks seda valeks teha<ref>Carl Robert Jakobson. Kolm isamaa kõnet. Tallinn, Eesti Raamat, 1991, lk. 30</ref>?"
"Aga pimedus ei kesta igaveste, jo tõusis '''koit''' hommiku poolt ja kuulutab heledat valgust: Meie '''Keisri herra''' arm oli see koit, ''kelle ees pimeduse teudel enam pidamist ei ole''. Seepärast, nii mittu kui kastetilkasi hommikuse koidule vastu säravad, nii mittu rõõmu-silmapisarat läigivad eesti silma laudel meie '''Keisri''' auuks, nii mittu eesti veretilka on valmis ennast tema eest ära valama!<ref>Carl Robert Jakobson. Kolm isamaa kõnet. Tallinn, Eesti Raamat, 1991, lk. 32</ref>"
| |||