Saksa Liit: erinevus redaktsioonide vahel

{{ToimetaAeg|kuu=jaanuar|aasta=2011}}

{{keeletoimeta}}

 

Vaidlus kahe liidus domineeriva liikmesriigi, [[Austria keisririik|Austria]] ja [[Preisimaa kuningriik|Preisimaa]] ([[Saksa dualism]]), vahel selle üle, kellel kahest on suurem õigus Saksamaad valitseda, lõppes aastal [[1866]] pärast [[Austria-Preisi sõda]] Preisimaa kasuks ja liidu kokkuvarisemisega. Tulemuseks oli [[Põhja Saksa Liit|Põhja Saksa Liidu]] loomine ja mitu sõltumatuks jäänud Lõuna-Saksa riiki, kes algul toetasid Austriat (kuni aastani [[1867]]) ja seejärel Preisimaad (kuni aastani [[1871]]), pärast mida said nad uue rahvusliku [[Saksa keisririik|Saksamaa]] osaks.

 

 

 

==Olukord ajas ja ruumis==

Aastatel 1806 kuni 1815 organiseeris [[Napoleon I]] Saksa riigid [[Reini Liit]]u, kuid see lagunes pärast tema lüüasaamisi aastatel 1812 kuni 1815. Saksa Liidul olid jämedalt samad piirid kui keisririigil [[Prantsuse revolutsioon]]i ajal (praeguse Belgia võrra vähem). Liikmesriigid, mille arv oli rohkem kui 300-lt [[Püha Rooma riik|Pühas Rooma riigis]] vähenenud 39-ni (vaata [[Kleinstaaterei]]), tunnistati täielikult suveräänseteks. Liikmed lubasid üksteisele vastastikku kaitset ja säilitasid ühiselt kindlused [[Mainz]]is, [[Luksemburg]]is, [[Rastatt]]is, [[Ulm]]is ja [[Landau]]s.

 

 

==Prantsuse revolutsiooni ja Napoleoni sõdade mõju==

 

18. sajandi lõpul oli poliitiliste, majanduslike, intellektuaalsete ja kultuuriliste reformide periood, [[Valgustusajastu]] (mida esindasid sellised tegelased nagu [[John Locke]], [[Jean-Jacques Rousseau]], [[Voltaire]] ja [[Adam Smith]]), kuid sisaldas ka varast [[Romantism]]i, mis tipnes [[Prantsuse revolutsioon]]iga, kus üksikisiku ja rahvuse vabadusiha astus privileegide ja tavaõiguse vastu. Esindades suurt hulka teooriaid, olid need suures osas vastus eelnevate kultuuriliste mudelite lagunemisele, seotud uute tootmismudelite, eriti tööstusliku kapitalismi tõusuga.

 

==Romantism, rahvuslus ja liberalism märtsieelsel ajastul==

Kuigi Prantsuse Revolutsiooni poolt vallandatud jõud olid pärast Viini kongressi näiliselt kontrolli all, oli konservatiivsete jõudude ja liberaalsette natsionalistide vaheline konflikt parimal juhul ainult edasi lükatud. Ajastut kuni ebaõnnestunud 1848 revolutsioonini, kus need pinged üles kerkisid, nimetatakse tavaliselt märtsieelseks (saksa ''Vormärz''), viidates 1848. aasta märtsis puhkenud mässudele.

 

 

===Kõrgkultuur===

 

Saksa kunstnikud ja intellektuaalid, mõjutatud tugevalt Prantsuse revolutsioonist, pöördusid romantismi. Ülikoolides arendasid mõjuvõimsad professorid rahvusvahelist tuntust, eriti humanitaarteadustes eesotsas ajaloo ja filoloogiaga, mis tõi kaasa uue ajaloolise perspektiivi poliitilise ajaloo, teoloogia, filosoofia, keele ja kirjanduse õpingutesse. Koos [[Georg Wilhelm Friedrich Hegel]]iga (1770–1831) filosoofias, [[Friedrich Daniel Ernst Schleiermacher]]iga (1768–1834) teoloogias ja [[Leopold von Ranke]]iga (1795–1886) ajaloos sai 1810 rajatud [[Berliini Humboldti Ülikool]]maailma juhtivaks ülikooliks. Von Ranke, näiteks, spetsialiseerus ajaloole ja püstitas historiograafia maailmastandardi. 1830.-ndatel muutusid matemaatika, füüsika, keemia ja bioloogia maailmaklassi teadusteks, eesotsas [[Alexander von Humboldt]]iga (1769–1859) loodusteadustes ja [[Carl Friedrich Gauss]]iga (1777–1855) matemaatikas. Noored intellektuaalid pöördusid sageli poliitikasse, kuid nende toetus ebaõnnestunud 1848. aasta revolutsioonile sundis paljud eksiili minema.

 

==''Zollverein'': majanduslik integratsioon==

 

 

 

Aastal 1842 ühendas tolliliit enamuse Saksa riike. Järgneva kahekümne aasta jooksul suurenes Saksamaa kõrgahjude toodang neljakordselt. Söe tootmine kasvas samuti kiiresti. Saksa tööstus omakorda (eriti Kruppi perekonna loodud) tutvustas terasrelvi, valuterasest telgi ja padrunisalvega laetavaid püsse, tuues esile saksa relvatehnoloogia eduka kasutamise. Saksamaa turvalisus paranes suuresti, jättes Preisi riigi ja maaomanikest aristokraatia väliste ohtude suhtes kaitstuks. Saksa tootjad valmistasid rohkesti ka tsiviilsektorile. Enam ei katnud Ühendkuningriik poolt Saksamaa vajadustest toodetud kaupadele, nagu see tegi eelnevalt. Siiski, arendades tugevat tööstusbaasi, tugevdas Preisi riik keskklassi ja seega rahvuslikku liikumist. Majanduslik integratsioon, eriti kasvanud rahvuslik iseteadvus Saksa riikide seas, tegi poliitilise ühtsuse palju tõenäolisemaks. Saksamaa hakkas lõpuks eksponeerima kõiki eel-riigi funktsioone.

 

==1848. aasta revolutsioonid==

Uudised [[1848. aasta revolutsioonid Prantsusmaal|1848. aasta revolutsioonist]] Pariisis jõudsid kiiresti rahulolematute kodanlike liberaalideni, vabariiklasteni ja radikaalsete töölisteni. Esimesed revolutsioonilised ülestõusud Saksamaal algasid [[Badeni suurhertsogiriik|Badenis]] 1848. aasta märtsis. Mõne päeva jooksul toimusid revolutsioonilised ülestõusud teistes riikides kaasaarvatud Austria, ja lõpuks Preisimaal. 15. märtsil 1848 valasid Preisimaa kodanikud oma kaua allasurutud poliitilised püüdlused välja vägivaldsetes mässudes Berliinis, samas kerkisid Pariisi tänavatele barrikaadid. Kuningas [[Louis-Philippe I]] põgenes Suurbritanniasse. [[Friedrich Wilhelm IV]] andis raevule järele ja lubas konstitutsiooni, parlamenti ja toetust Saksamaa ühendamisele. Aga tema režiim jäi püsima.

 

 

==Bismarck ja ühendamissõjad==

Riigimeeste uus põlvkond vastas oma eesmärkidelt populaarsele rahvusliku ühtsuse nõudmisele, jätkates Preisimaa autokraatia traditsiooni ja reformides seda ülalt. Saksamaa leidis võimeka liidri näiliselt paradoksaalse konservatiivse moderniseerimise ülesande täitmiseks. [[Otto von Bismarck]] nimetati Preisimaa kuninga [[Wilhelm I|Wilhelm IV]] (tulevane keiser Wilhelm I) poolt ametisse liberaalide kõrvaldamiseks Maapäevalt (saksa ''Landtag''); viimased olid vastu Wilhelmi autokraatlikule militarismile. Bismarck ütles neile: "Suurt küsimust ei otsustatud kõnede ja enamuse häältega ... vaid vere ja rauaga" – see on, sõjapidamise ja tööstusega. Preisimaal oli juba suur armee; see laiendas nüüd kiiresti majandusliku võimu.

 

Üldiselt langes see oma territooriumilt peaaegu kokku [[Prantsuse revolutsioon]]i puhkemisel [[Püha Rooma riik|Püha Rooma riigist]] järele jäänud osaga, märkimisväärse erandiga Belgia näol. Välja arvatud kaks suurt rivaali, Austria ja Preisimaa, ning Reini vasakkallas (mille Prantsusmaa oli annekteerinud), olid muud liikmesriigid või nende eelkäijad [[Napoleon]]i loodud [[Reini Liit|Reini Liidus]].

 

Neli vabalinna olid põhiseaduse järgi vabariigid, kõik muud olid monarhiad, mõned konstitutsioonilised, mõned absoluutsed.

 

 

==Territoriaalne pärand==

 

Praegused riigid, mille territoorium oli 1815–1866 osaliselt või täielikult Saksa Liidu piirides:

*Itaalia (autonoomne regioon [[Trentino-Alto Adige]], [[Trieste provints]], enamus [[Gorizia provints]]ist, väljaarvatud [[Monfalcone]] enklaav, ning omavalitsused [[Tarvisio]], [[Malborghetto Valbruna]], [[Pontebba]], [[Aquileia]], [[Fiumicello]] ja [[Cervignano]] [[Udine provints]]is)

*[[Horvaatia]] ([[Pazin]]i ala [[Istra maakond|Istra maakonnas]] ning rannariba [[Opatija]] ja [[Plomin]] vahel [[Liburnia]] regioonis)

 

==Vaata ka==

 

[[ar:الاتحاد الألماني]]