Ava peamenüü

Muudatused

P
resümee puudub
== Põhieeldused ==
 
Eksistentsialismi tähtsaimaks autoriks peetakse [[Jean-Paul Sartre]]'it. Tema käsitlusest lähtuvalt võib eksistentsialismi peamiseks eelduseks pidada sellele iseloomulikku inimese-käsitlust. Sartre'i käsitlus, mis on kokku võetud tema peateoses "[[Olemine ja eimiski]]", on mõjutatud Martin Heideggeri teosest "[[Olemine ja aeg]]".
 
Kui varasemas filosoofias räägiti palju inimese [[loomus]]est või tema mõistuslikust [[olemus]]est, siis eksistentsialistid vastanduvad sellele arusaamale väites, et inimene on eriline [[olev]], kelle puhul ei eelne tema [[eksistentsile]] ehk [[olemasolu]]le mingit etteantud olemust ega [[idee]]d, vaid inimene alles loob selle endale. [[Asi|Asjade]], eriti [[artefakt]]ide puhul eelneb nendele idee, kavand või projekt ([[prantsuse keel]]es ''le projet''), mille järgi need valmistatakse. Inimene aga pole selline asi, eksistents pole kunagi valmis, kuna puudub mõõdupuu valmisoleku mõõtmiseks, ja on alati ebatäielik, mistõttu pole ka inimene enda jaoks kunagi täielikult haaratav. Sestap ütlevad eksistentsialistid, et inimene on maailma heidetud, ta pole maailmas kunagi päriselt kodus.
== Vabadus ==
 
[[Vabadus]] on seega eksistentsialistide arvates raske koorem, kuna sellega kaasneb vastutus, eksistentsi vabaduse puhul vastutus oma ainukordse olemasolu ja selle endast lähtuva loomise eest. Selle koorma kandmise mõju väljendavad eksistentsialistid selliste mõistetega nagu [[äng]], [[iiveldus]], [[hirm]] jne. Selliseid inimese eksistentsi määravaid komplekse, aga nende hulka kuuluvad ka vabadus, [[armastus]] jms, nimetavad eksistetnsialistideksistentsialistid Martin Heideggeri eeskujul ka [[eksistentsiaal]]ideks, mida eksistentsialistid, eriti Jean-Paul Sartre on püüdnud [[fenomenoloogiline filosoofia|fenomenoloogiliselt]] kirjeldada, st lähtuvalt inimese faktilisest [[maailmas-olemine|maailmas-olemisest]] mitte mõnest [[positivism|teaduslikult positiivsest]] või [[ratsionalism (maailmavaade)|ratsionalistlikust]] teooriast.
 
Kuna eksistents ei vasta inimese [[objektiivsus|objektiivsele]] olemisele, vaid tema isiklikule, [[subjektiivsus|subjektiivsele]] olemasolule ja selle subjektiivsuse kogemise viisile, siis on eksistentsialistide jaoks loomulik elada lähtuvalt subjektiivsusest ning väljendada end subjektiivsust rõhutavatel viisidel, sh kirjanduses, kunstis jne.
== Kriitikat ==
 
Eksistentsialiste on kritiseeritud, kuna nad jutlustavad individualismi ja relativiseerivad üldkehtivaid väärtusi. On leitud, et eksistentsialistid on moraalitud[[moraal]]itud tegelased, kes salgavad jumalat, muudavad elu kunstiks ega oma mingeid kõlbelisi väärtusi.
 
Sellistele süüdistustele vastavad eksistentsialistid osutades asjaolule, et inimese vabadusega kaasneb ka vastutus. Kuigi inimene ennast täiesti endaküllaselt ja subjektiivselt loob, siiski on ta sunnitud end looma võimalikult hästi ja ilusti, kuna ta ei saa enda eksistentsi piiratust kogenuna oma loomejõudu raisata — eksistents on ainukordne ja lõppeb surmaga.
== Tänapäev ==
 
Eksistentsialism pole tänapäeval enam selline filosoofiline moevool nagu ta oli Teise Maailmasõjamaailmasõja ajal ja järel. Eksistentsialistideks on end pidanud paljud kunstnikud, kirjanikud, luuletajad, muusikud 20. sajandi teisel poolel.
 
Tänapäeva filosoofiliste moevoolude vaatenurgast, eriti [[postmodernism|postmodernistlikust]] perspektiivist on eksistentsialism liiga eesmärgipärane ja positiivne ega vasta globaliseerunud hüperkultuuri eklektilisele elutunnetusele. Seega heidetakse eksistentsialismi inimesekäsitlusele ette sedasama, mida too heitis omal ajal ette varasematele inimese-käsitlustele.