Mart Laari esimene valitsus: erinevus redaktsioonide vahel

== Ministrite vahetumise põhjused ja poliitilised kriisid ==

 

 

Siseminister [[Lagle Parek]]i nõunikuks määrati [[Tiit Madisson]], kes hakkas juhtima illegaalse metalliäri tõkestamise erigruppi. [[1993]]. aastal puhkesid rahutused vangilaagrites, nende mahasurumiseks jõudu kasutanud kinnipidamiskohtade ameti peadirektor [[Rein Laid]] vallandati. Poliitilistel põhjustel sunniti lahkuma piirivalvejuht [[Andrus Öövel]]. Parekile endale sai saatuslikuks [[26. november]] [[1993]], kui mässulise [[jäägrikompanii]] ülem [[Asso Kommer]] haavas [[Tallinn]]a kesklinnas teda kinni pidada üritanud [[Koit Pikaro]]t. Järgmisel päeval astus siseminister nn. [[Pullapää kriis]]i tõttu tagasi. 27. novembrist kuni 14. detsembrini [[1993]] täitis siseministri ülesandeid peaminister [[Mart Laar]], seejärel sai siseministriks senine ministeeriumi asekantsler [[Heiki Arike]]. Tema periood oli illegaalse relvaäri õitseaeg ja enam kui 30 000 [[püstol TT]]-d müüdi kahtlaste tehingutega [[Venemaa]]le. Opositsioon püüdis Arikesele relvaäri tõttu umbusaldust avaldada, kuid Isamaa ja ERSP vastuseis nurjas selle. [[7. detsember]] [[1993]] Saab teatavaks, et [[Iisraeli relvaost]]u hinnaks kujunes 59 miljonit dollarit, mis tuli tasuda aastaks 2000. 15. detsember 1993 deklareerivad Eesti, Läti ja Leedu presidendid Tallinnas toimunud kohtumisel, et Balti riikide peamine julgeolekugarantii saab olla ainult [[NATO]]. 1994. aastal tulid valitsuses ilmsiks sisevastuolud ja Rahvuslik Koonderakond Isamaa lõhenes. Isamaast eraldusid [[Vabariiklaste Koonderakond | Vabariiklaste Koonderakonna]] ja [[Eesti Konservatiivne Rahvaerakond | Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna]] liikmed (nende hulgas Isamaa fraktsioonijuht Illar Hallaste, kaitseminister [[Indrek Kannik]]u ja justiitsminister [[Kaido Kama]]ga), kes hiljem moodustasid [[Parempoolsed|Parempoolsete]] erakonna.