Ava peamenüü

Muudatused

P
resümee puudub
== Ministrite vahetumise põhjused ja poliitilised kriisid ==
 
8. oktoobril andis president [[Lennart Meri]] välja dekreedi nr 1, millega ta määras [[Mart Laar]]oi peaministrikandidaadiks ning tegi talle ülesandeks valitsuse moodustamise. Avalikkus oli peaministrikandidaadi suhtes esialgu kõhkleval seisukohal. Ei kaheldud mitte tema poliitiliste seisukohtade õigsuses, küsimusi tekitas peaministrikandidaadi noorus ja vaieldamatult ka kogenematus majandusküsimuste lahendamisel. 19. oktoobril kirjutasid Isamaa, ERSP ja Mõõdukad Toompeal alla koalitsioonilepingule ning samal päeval esines Mart Laar [[Riigikogu]]s ettekandega valitsuse moodustamise alustest.
 
Siseminister [[Lagle Parek]]i nõunikuks määrati [[Tiit Madisson]], kes hakkas juhtima illegaalse metalliäri tõkestamise erigruppi. [[1993]]. aastal puhkesid rahutused vangilaagrites, nende mahasurumiseks jõudu kasutanud kinnipidamiskohtade ameti peadirektor [[Rein Laid]] vallandati. Poliitilistel põhjustel sunniti lahkuma piirivalvejuht [[Andrus Öövel]]. Parekile endale sai saatuslikuks [[26. november]] [[1993]], kui mässulise [[jäägrikompanii]] ülem [[Asso Kommer]] haavas [[Tallinn]]a kesklinnas teda kinni pidada üritanud [[Koit Pikaro]]t. Järgmisel päeval astus siseminister nn. [[Pullapää kriis]]i tõttu tagasi. 27. novembrist kuni 14. detsembrini [[1993]] täitis siseministri ülesandeid peaminister [[Mart Laar]], seejärel sai siseministriks senine ministeeriumi asekantsler [[Heiki Arike]]. Tema periood oli illegaalse relvaäri õitseaeg ja enam kui 30 000 [[püstol TT]]-d müüdi kahtlaste tehingutega [[Venemaa]]le. Opositsioon püüdis Arikesele relvaäri tõttu umbusaldust avaldada, kuid Isamaa ja ERSP vastuseis nurjas selle. [[7. detsember]] [[1993]] Saab teatavaks, et [[Iisraeli relvaost]]u hinnaks kujunes 59 miljonit dollarit, mis tuli tasuda aastaks 2000. 15. detsember 1993 deklareerivad Eesti, Läti ja Leedu presidendid Tallinnas toimunud kohtumisel, et Balti riikide peamine julgeolekugarantii saab olla ainult [[NATO]]. 1994. aastal tulid valitsuses ilmsiks sisevastuolud ja Rahvuslik Koonderakond Isamaa lõhenes. Isamaast eraldusid [[Vabariiklaste Koonderakond | Vabariiklaste Koonderakonna]] ja [[Eesti Konservatiivne Rahvaerakond | Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna]] liikmed (nende hulgas Isamaa fraktsioonijuht Illar Hallaste, kaitseminister [[Indrek Kannik]]u ja justiitsminister [[Kaido Kama]]ga), kes hiljem moodustasid [[Parempoolsed|Parempoolsete]] erakonna.