Volmari ordulinnus: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
37. rida:
 
1556 toimus Volmaris ordumeister Heinrich von Galenile asetäitja e. koadjuutori valimine. Vanade tavade vastaselt sai selleks maamarssali Jasper von Munsteri asemel hoopis Viljandi komtuur Wilhelm von Fürstenberg. Kuna viimane oli Daugavpilsi komtuuriks oleku ajal korraldanud rüüsteretki Poolale kuuluva Leedu aladele, siis ärritas see asjaolu ja ka ordu Poola vastasus eriti Poola kuningat Zygmunt II Augustit. Oli alanud Liivi sõja eelmäng. Sama aasta juunis vallutas ordu Riia Peapiiskopkonna linnused ja vangistas peapiiskopi markkrahv Wilhelmi. Kuna Poola kuningal oli peapiiskopkonna suhtes protektsiooniõigus, siis ähvardas ordut sõda Poolaga. Juulis saabusid Volmarisse rahuvahendajateks Rooma paavsti ja Saksa kuninga saadikud. 12. augustil koostati seal rahuleping.<ref>Johann Renner, "Liivimaa ajalugu 1556 – 1561", Olion, Tallinn, 2006 a., tõlge Ivar Leimus, lk. 16, 22, 23</ref>
 
[[File:Volmari ordulinnus 9.JPG|thumb|I eeslinnuse loodetiiva mantelmüür seespoolt.]]
 
1558, 13. märtsil peeti Volmaris Liivimaa maapäeva, kus arutati, kuidas maad venelaste eest kaitsta. Vene tsaari juurde otsustati saata saatkond tribuudiga. Tartu piiskopi Hermanni reeturlikkuse tõttu missioon ebaõnnestus.
 
Septembri lõpus läks ordumeistri koadjuutor Gotthard Kettler Volmarist vägedega vahepeal venelaste poolt vallutatud Tartu Piiskopkonda neilt tagasi võtma. Novembri keskpaigaks aktsioon takerdus, koadjuutor sai vigastada ja osa vägedest naasis Volmarisse talvelaagrisse.<ref>Johann Renner, "Liivimaa ajalugu 1556 – 1561", Olion, Tallinn, 2006 a., tõlge Ivar Leimus, lk. 37, 38, 66, 75</ref>
 
[[File:Volmari ordulinnus 12.JPG|thumb|Vaade kirdest I eeslinnuse väravaavale. Tagaplaanil Püha Simeoni linnakirik ja Volmari kesklinn.]]
 
1560, veebruari algul ründas Volmari linnuse varustusülem Bernt van Hoevel ümbruskonnas ringiluusivaid venelaste salkasid ratsaväega. Juuni lõpus kogunesid ordu Kuramaa väed, maamarssal, Sigulda komtuur ja peapiiskopi väed Volmarisse, liikusid sealt edasi Trikatasse ja kavatsesid Poola kuninga poolt appisaadetud leedulastega Venemaale vastusõjakäigule suunduda, kuid hertsog Magnuse vahelesegamise tõttu jäi see ära. Juulis kavatsesid venelased Tartust Volmarit rünnata, kuid kuna ordu peaväed asusid Trikata lähedal, siis jäi see ära. 2. augustil hävines ordu sõjaline juhtkond puuduliku luureinfo tõttu kokkupõrkes vene ülemjuhataja vürst Šuiski peajõududega täielikult. Seejärel 18. – 19. augusti paiku röövisid ja põletasid vene väed 40 000 mehega Pihkva vürsti Pjotr Ivanovitš Šuiski juhtimisel küll Volmari ümbruses, kuid linna ja linnust vallutada ei suutnud. Sealt suunduti Võnnu peale. Novembris oli ordumeister sunnitud mitmed ordu keskmaa – linnused, sealhulgas pealinnused Võnnu ja Volmari Poola kuningale pantima.<ref>Johann Renner, "Liivimaa ajalugu 1556 – 1561", Olion, Tallinn, 2006 a., tõlge Ivar Leimus, lk. 118, 141, 143, 153, 162</ref>
47. rida ⟶ 51. rida:
 
1577 vallutasid vene väed linnuse ja 1578 lahkudes lõhkusid seda.
 
[[File:Volmari ordulinnus 13.JPG|thumb|Vaade eeslinnuse õuelt kagusse, mantelringmüüri siseküljele. Risti läbi mõisaaegse abihoone läks kunagi pea - ja I eeslinnust eraldav müür.]]
 
===Linnus Poola ja Rootsi võimu ajal===