Gilles Deleuze: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
Resümee puudub |
||
7. rida:
Deleuze sündis Pariisis. Tema isa oli insener. Suurema osa oma elust veetis ta Pariisis, lahkudes sealt nooruses vaid paaril korral. Teise maailmasõja ajal elas ta Normandias, kus luges õpetaja soovitusel Gide'i ja Baudelaire'i. Hiljem viitas ta oma tollasele õpetajale kui esimesele positiivsele kogemusele akadeemilises vallas. Pärast aastat Normandias jätkas ta õpinguid Pariisis Lycée Carnot's ning prestiižikas Henry IV koolis aastasel ettevalmistuskursusel. 1944-48 õppis [[Sorbonne]]'is filosoofiat, käies tihedalt läbi teiste seas Michel Butori, Michel Tournier' ja François Châtelet'ga. Tema õpetajate seas olid Ferdinand Alquié ([[Descartes]]'i ja sürrealismi filosoofia ekspert), Georges Canguilhem ([[Michel Foucault]]' üks juhendajaist) ning Jean Hyppolite (Hegeli filosoofia ekspert). Sarnaselt teiste sõjajärgsete üliõpilastega köitsid teda Hyppolite'i hegelianismi asemel hoopis [[Jean-Paul Sartre]]'i jmt autorite tööd.
Järgnes tüüpiline akadeemiline karjäär. 1957. aastani õpetas Deleuze erinevates lütseumides, seejärel siirdus ta Sorbonne'i. 1953 avaldas esimese teose
1956 abiellus Gilles Deleuze Denise Paul 'Fanny' Grandjouan'iga, D.H. Lawrence'ile keskendunud tõlkijaga.
13. rida:
1960ndail toimus suur muutus. 1960-64 töötas ta [[Centre National de Recherche Scientifique]]'is. 1962 avaldas „Nietzsche ja filosoofia“. Samal ajal sai alguse tema pikaajaline sõprus [[Michel Foucault]]'ga. 1964-69 töötas Deleuze professorina Lyoni Ülikoolis, seejärel võttis Foucault' soovitusel vastu professori ametikoha Vincennes'is, [[University of Paris VIII|Pariisi VIII Ülikoolis]]. Saatuslikul [[May 1968| 1968. aastal]] esitas ta oma doktoritöö „Différence et répétition“ ("[[Erinevus ja kordus]]") ning uurimuse „Spinoza ja väljenduse probleemid“ („Spinoza et le problems de l'expression“). Deleuze'i töö osutus väga viljakaks [[May 1968| 1968. aasta mais]] toimunud tudengimässusude seletamisel. Tema töödest sai esimesi katseid mõista tollaseid proteste ja nende tähendust filosoofia tasandil.
1969. aastast kuni pensionile minekuni 1987 töötas Deleuze
Juba kuuekümnendate lõpul alanud tuberkuloos süvenes ja 4. novembril 1995 võttis Deleuze endalt elu, hüpates alla oma Pariisi korteri aknast.
|