Kasutaja:Teeletuul/Harilik kärnkonn: erinevus redaktsioonide vahel

Harilik kärnkonn liigub tavaliselt aeglaselt jalutades või vahel ka lühikeste hüpetena, kasutades korraga kõiki nelja [[jäse|jäset]]. Päeval peitub kärnkonn varem valmiskaevatud peidikutesse, milleks on tavaliselt metsataimede juurealused urud. Mõnikord poeb kärnkonn päevaks ka kivi alla. Sellistes peidukohtades on ta oma värvi tõttu märkamatu. Harilikud kärnkonnad on aktiivsed videvikus ja öösiti, kui [[õhk]] on niiskem. Pärast [[päikeseloojang|Päikeseloojangutpäikeseloojangut]] [[urg|urust]] väljudes võib kärnkonn saagiotsinguil läbida küllaltki pikki vahemaid. Märgade [[ilm|ilmadega]] on kärnkonn kõige [[aktiivsus|aktiivsem]]. Hommikuks on kärnkonn enamasti liikunud tagasi oma esialgsesse peidupaika ja nii võib mitu kuud ühes urus elada. Kärnkonnade [[toit|peatoiduks]] on [[putukas|putukad]] ([[ mardikalised|mardikad]] ja [[kahetiivalised]]) ning [[limused]] ja [[nälkjad|nälkjaid]] aga ka [[põrniklased|põrnikad]], [[röövik|röövikud]], [[kärbsed|kärbsed]], [[vihmauss|vihmaussid]] ja isegi väikesed [[hiir|hiired]]<ref name=Observer>{{cite book |title=The Observer's Book of British Wild Animals |last=Stokeo |first=W. J. |year=1980 |publisher=Frederick Warne |isbn=978-0-7232-1503-5 |pages=213–217 }}</ref><ref name=Surrey>{{cite web |url=http://www.surrey-arg.org.uk/SARG/08000-TheAnimals/SARGSpeciesData.asp?Species=Common_Toad |title=Common Toad |author=Daniel Winchester |publisher=Surrey Amphibian and Reptile Group |accessdate=2012-05-03}}</ref>. Väikest ja liikuvat saaki püüab kärnkonn kiire keeleliigutusega, suuremat saaki haarab ta kogu [[suu|suuga]]. [[hammas|Hammaste]] puudumise tõttu neelavad kärnkonnad saaklooma tervena mitme neelatusega alla<ref name=Observer/>. Kärnkonn ei tunne oma saaki ära, pigem proovib ta pimedas jahti pidades rünnata ja ära süüa iga pisikese tumeda liikuva kogu.

Kui kärnkonn satub rünnaku alla võtab ta sisse iseloomuliku poosi, ajades keha puhevile, seistes tõstetud tagajalgade ja allalastud peaga. Peamine kaitsefaktor on kärnkonnal tema halvamaitseline sekreet (nõre), mida toodavad paratoidnäärmed ja teised nahanäärmed. See nõre sisaldab toksiini nimega [[bufagiin]], mille abil suudab konn tõrjuda enamiku [[kiskja|kiskjatest]], kuid [[nastik|nastikutele]] ei paista see mõjuvat<ref name=Collins/>. Veel jahivad kärnkonni [[siil|siilid]], [[rott|rotid]] ja [[mink|mingid]], vahel isegi [[kass|kodukassid]]<ref name=Surrey/>. [[linnud|Lindudest]] peavad kärnkonnadele jahti [[haigurlased]], [[varesed]] ja röövlinnud. Varesed väldivad naha pinnal asuvat [[toksiin]]i, nad nokivad kärnkonna naha sisse torgatud august välja vaid maksa.<ref name=Surrey/>. [[vesi|Vees]] elavad [[kulles|kullesed]] eraldavad samuti endast mürgiseid aineid, mis kaitsevad [[kalad|ekalade]] eest, kuid ei aita [[harivesilik|harivesiliku]] vastu. Veel toituvad kärnkonnade kullestest [[kiil|kiilivastsed]], [[ujurlased]] ja [[sõudurlased]]. Need [[liik|liigid]] ei ole tundlikud kulleste nahal asuvale mürgile, kuna tavaliselt torkavad nad saaklooma augu ja imevad selle kaudu endale vajaliku toitva osa välja<ref name=Surrey/>.