Impulsstoiteallikas: erinevus redaktsioonide vahel

==Talitluspõhimõte==
Erinevalt tavalisestvõrgusagedusliku võrgutoitelülitusesttrafoga toitelülitusest, kus võrgu vahelduvpinge transformeeritakse vajaliku tasemeni ja siis alaldatakse, impulsstoitelülituses võrgupinge (Euroopas 230 V, 50 Hz) koheesmalt alaldatakse ja silutakse pinge pulsatsiooni suure mahtuvusega kondensaatori abil. Tulemusena saadakse võrgupingest mõnevõrra kõrgem alalispinge, mis inverteeritakse ‒ hakitakse [[väljatransistor]]idel põhineva generaatori abil impulssideks, mille sagedus on võrgusagedusest palju kõrgem (vähemalt 50 000 impulssi sekundis ehk 50 kHz). See impulsspinge transformeeritakse (madaldatakse) vajaliku väärtuseni, seejärel alaldatakse ja silutakse pulsatsiooni vähendamiseks. Ühtlasi toimub tagasisideahela vahendusel väljundpinge stabiliseerimine, s.t selle pinge hoidmine nimiväärtuse tasemel sõltumata koormusvoolu ja sisendpinge muutumisest suurtes piirides.
 
Alalispinge vaheldatakse (hakitakse) [[väljatransistor]]idel põhineva vaheldi abil impulssideks, mille sagedus on võrgusagedusest palju kõrgem (vähemalt 50 000 impulssi sekundis ehk 50 kHz). Impulsspinge transformeeritakse (madaldatakse) kõrgsagedusliku impulsstrafoga vajaliku väärtuseni, seejärel alaldatakse ja silutakse pulsatsiooni vähendamiseks. Ühtlasi toimub tagasisideahela vahendusel väljundpinge stabiliseerimine, s.t selle pinge hoidmine nimiväärtuse tasemel sõltumata koormusvoolu ja sisendpinge muutumisest suurtes piirides.
Impulsstoitelülituse trafos toimub magnetvälja ülesehitamine suure sagedusega, mistõttu ühe tsükliga on vaja üle kanda palju vähem energiat kui võrgusagedusel. Vastavalt võib siis trafo olla väiksema südamikuga ja selleks saab kasutada väikese ümbermagneetimis- ja pöörisvoolukaoga magnetmaterjali, enamasti ferriiti. Oluline on ka kokkuhoid mähiste vase arvel. Kuna silukondensaatori tarvilik mahtuvus on pöördvõrdeline sagedusega, võib selle mahtuvus olla seega mitu suurusjärku väiksem, võrreldes pulsatsiooni silumisega võrgupingel.
 
Impulsstoitelülituse trafos toimub magnetvälja ülesehitamine suure sagedusega, mistõttu ühe tsükliga on vaja üle kanda palju vähem energiat kui võrgusagedusel. Vastavalt võib siis trafo olla väiksema südamikuga ja selleks saab kasutada väikese ümbermagneetimis- ja pöörisvoolukaoga magnetmaterjali, enamasti ferriiti[[ferriit]]i. Oluline on ka kokkuhoid mähiste vase arvel. Kuna silukondensaatori tarvilik mahtuvus on pöördvõrdeline sagedusega, võib selle mahtuvus olla seega mitu suurusjärku väiksem, võrreldes pulsatsiooni silumisega võrgupingel.
 
Nii tavalises kui ka impulsstoitelülituses on trafo ülesandeks peale pingetaseme muutmise ka tagada elektriohutus. Nimelt eraldab trafo toitelülituse sekundaarpoole (tarviti) galvaaniliselt elektrivõrgust, s.t katkestab nende vooluahelate vahel alalisvooluühenduse.
 
Impulssmuunduse põhimõttel on võimalik peale kirjaldatud AC/DC- vahelduvpinge (vahelduv-alalis-)alalispingeks muundamise teostada ka DC/AC-alalispinge vahelduvpingeks muundamist. Näiteks (näitekson impulsstoiteallikaga võimalik akupingest saada 230 V vahelduvpingevahelduvpinget saamiseks),või samutiteise alalispingepingega väärtusestabiliseeritud teisendamistalalispinget.
 
==Eelised ja puudused tavalise võrgutoitelülitusega võrreldes==
'''Eelised:'''
Anonüümne kasutaja