Ava peamenüü

Muudatused

P
== Ministrite vahetumise põhjused ja poliitilised kriisid ==
 
Siseminister [[Lagle Parek]]i nõunikuks määrati [[Tiit Madisson]], kes hakkas juhtima illegaalse metalliäri tõkestamise erigruppi. [[1993]]. aastal puhkesid rahutused vangilaagrites, nende mahasurumiseks jõudu kasutanud kinnipidamiskohtade ameti peadirektor [[Rein Laid]] vallandati. Poliitilistel põhjustel sunniti lahkuma piirivalvejuht [[Andrus Öövel]]. Parekile endale sai saatuslikuks [[26. november]] [[1993]], kui mässulise [[jäägrikompanii]] ülem [[Asso Kommer]] haavas [[Tallinn]]a kesklinnas teda kinni pidada üritanud [[Koit Pikaro]]t. Järgmisel päeval astus siseminister nn. [[Pullapää kriis]]i tõttu tagasi. 27. novembrist kuni 14. detsembrini [[1993]] täitis siseministri ülesandeid peaminister [[Mart Laar]], seejärel sai siseministriks senine ministeeriumi asekantsler [[Heiki Arike]]. Tema periood oli illegaalse relvaäri õitseaeg ja enam kui 30 000 [[püstol TT]]-d müüdi kahtlaste tehingutega [[Venemaa]]le. Opositsioon püüdis Arikesele relvaäri tõttu umbusaldust avaldada, kuid Isamaa ja ERSP vastuseis nurjas selle. [[7. detsember]] [[1993]] Saab teatavaks, et [[Iisraeli relvaost]]u hinnaks kujunes 59 miljonit dollarit, mis tuli tasuda aastaks 2000. 15. detsember 1993 deklareerivad Eesti, Läti ja Leedu presidendid Tallinnas toimunud kohtumisel, et Balti riikide peamine julgeolekugarantii saab olla ainult [[NATO]]. 1994. aastal tulid valitsuses ilmsiks sisevastuolud ja Rahvuslik Koonderakond Isamaa lõhenes. Isamaast eraldusid Vabariikliku[[Vabariiklaste ErakonnaKoonderakond | Vabariiklaste Koonderakonna]] ja [[Eesti Konservatiivne Rahvaerakond | Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna]] liikmed (nende hulgas Isamaa fraktsioonijuht Illar Hallaste, kaitseminister [[Indrek Kannik]]u ja justiitsminister [[Kaido Kama]]ga), kes hiljem moodustasid [[Parempoolsed|Parempoolsete]] erakonna.
 
[[4. jaanuar]] [[1994]] tutvustas Isamaa valitsusremondi kava ja 6. jaanuaril [[1994]] esitas peaminister [[Mart Laar]] presidendile ettepaneku kaitseministri, majandusministri, välisministri ja rahandusministri väljavahetamiseks. President [[Lennart Meri]] ei vabastanud ametist majandusminister [[Toomas Sildmäe]]d ega kinnitanud uut rahandusministrit. Uueks välisministriks nimetatud [[Jüri Luik]] ja kaitseminister [[Indrek Kannik]] teatasid, et kujunenud olukorras ei saa nad ministrikohuseid täita. 11. jaanuar [[1994]] kirjutas president alla valitsusuuendusele, arvestades täielikult peaministri soove. Majandusministriks sai [[Toivo Jürgenson]] ja rahandusministriks [[Heiki Kranich]]. 14. jaanuar 1994 kirjutasid president Lennart Meri ja peaminister Mart Laar alla soovikirjale NATO rahupartnerlusprogrammiga ühinemiseks.
11 373

muudatust