Hernhuutlus: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
52. rida:
Zinzendorfi abiga avaldati [[1739]] eestikeelne [[piiblitõlge]]. Eestlastest kirjamehed tõlkisid ja kirjutasid hernhuutlikke tekste. Vennastekogudustes pandi üldse suurt rõhku lugemis- ja kirjutamisoskuse levitamisele, tõlgiti usule äratavat kirjandust, kirjutati ise. Asutati ja peeti ülal talurahvakoole. Samas võideldi rahvapärimuse, vanade uskumuste ja tavadega. Hernhuutlased tõid kirikusse koorilaulu, samas sai see saatuslikuks Eesti [[regilaul|vanemale rahvalaulule]], mis hakkas elavast traditsioonist kaduma. Hävitati arvukalt maarahva [[eesti rahvausund|omausuga]] seotud [[ohverdamine|ohvrikohti]], samuti ehteid, muusikariistu ja luksusasju.
[[Kõlblus]]taotlustes läksid hernhuutlased kohati äärmustesse, nende usulises praktikas esines [[ekstaas|ekstaatilist]] käitumist, mitmes paigas hakati esitama sotsiaalseid nõudmisi, toimus rahvarahutusi. Üks käremeelsem mõisavastane prohvet oli [[Rõuge]]st pärit [[Tallima Paap]]. Kiriku ja aadli hirm sündmuste üle kontrolli kaotada viis selleni, et [[1743]] keelustas
Vaatamata keelustamisele tegutsesid mitmed kogudused edasi ka nõukogude ajal (luterliku koguduse filiaalina). Nii on tänapäevani säilinud:
|