Saksa Liit: erinevus redaktsioonide vahel

18. sajandi lõpul oli poliitiliste, majanduslike, intellektuaalsete ja kultuuriliste reformide periood, [[Valgustusajastu]] (mida esindasid sellised tegelased nagu [[John Locke]], [[Jean-Jacques Rousseau]], [[Voltaire]] ja [[Adam Smith]]), kuid sisaldas ka varast [[Romantism]]i, mis tipnes [[Suur Prantsuse revolutsioon|Suure Prantsuse revolutsiooniga]]iga, kus üksikisiku ja rahvuse vabadusiha astus privileegide ja tavaõiguse vastu. Esindades suurt hulka teooriaid, olid need suures osas vastus eelnevate kultuuriliste mudelite lagunemisele, seotud uute tootmismudelite, eriti tööstusliku kapitalismi tõusuga.

Siiski võimaldas [[Napoleon I|Napoleoni]] lüüasaamine konservatiivsetel ja reaktsioonilistel režiimide nagu [[Preisimaa kuningriik]], [[Austria keisririik]] ja [[Venemaa keisririik]] ellu jääda, pannes aluse [[Viini kongress]]ile ja liidule, mis püüdis vastu seista radikaalsetele muutuste nõudmistele, mille juhatas sisse [[Suur Prantsuse revolutsioon]]. Suurvõimude eesmärgiks Viini kongressil oli taastada Euroopa (nii palju kui võimalik) sõjaeelses seisus nii liberalismi kui ka natsionalismi vastu võitlemisega ja barjääride loomisega ümber Prantsusmaa. Reaktsioonilise peaministri Klemens von Metternichi juhtimisel toimis [[Habsburgid]]e keisririik barjäärina Itaalia ja Saksa rahvusriikide tekkimisele aga ka Prantsusmaa vastu. Kuid see reaktsiooniline jõudude tasakaal, mille eesmärk oli tõkestada Saksa ja Itaalia natsionalismi mandril, oli ebakindel.

Üldiselt langes see oma territooriumilt peaaegu kokku [[Suur Prantsuse revolutsioon|Suure Prantsuse revolutsiooni]]i puhkemisel [[Püha Rooma riik|Püha Rooma riigist]] järele jäänud osaga, märkimisväärse erandiga Belgia näol. Välja arvatud kaks suurt rivaali, Austria ja Preisimaa, ning Reini vasakkallas (mille Prantsusmaa oli annekteerinud), olid muud liikmesriigid või nende eelkäijad [[Napoleon]]i loodud [[Reini Liit|Reini Liidus]].