Enn Kippel: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub
toim ja lisa
2. rida:
'''Enn Kippel''' (aastani [[1935]] '''Eduard Ferdinand Kippel'''; [[16. veebruar]] [[1901]] [[Tallinn]] – [[15. veebruar]] [[1942]] [[Leningrad]]) oli eesti kirjanik.
 
TaKippel elas pärast oma isa surma (aastal [[1913]]) [[Peterburi]]s, kus ta õppis kondiitriks. Aastal [[1919]] pöördus ta tagasi kodumaale, astudes Eesti kaitseväkke. Aastast [[1921]] teenis ta üleajateenijana ([[veltveebel|veltveebli]] auastmes) [[2. Üksik jalaväepataljon|2. Üksikus jalaväepataljon]]is. Teenistus kestis [[1940]]. aastani, küll kirjutaja, joonestaja, raamatukoguhoidja ja poejuhataja ametis.{{lisa Aastal [[1935]] lõpetas ta [[Tartu Linna Õhtune Erakeskkool|Tartu Linna Õhtuse Erakeskkooli]]. Õhtugümnaasiumis õppimise ajal oli ta õpilasühingu humanitaarringi almanahhi "Rada" aktiivsemaid kaastöötajaid. Aastatel [[1935]]–[[1936]] õppis ta [[Tartu Ülikool]]i [[Tartu Ülikooli usuteaduskond|usuteaduskonnas]] (ei lõpetanud).viide}}
 
Enn Kippeli naine Maret Kippel oli pärit Jõgevalt, tema isa [[Jaan Lätte]] oli üks Jõgeva tuntumaid seppi. Suviti 1925-35 viibisid Kippelid sageli Jõgeval.<ref name="Jõgeva" />
Aastal [[1940]] määrati ta uute võimude poolt [[1. Diviis]]i poliitjuhiks ([[Rakvere]]s). Hiljem oli ta [[22. Eesti Territoriaalne Laskurkorpus|22. Eesti Territoriaalse Laskurkorpuse]] ajalehe "Nõukogude Kaitsel" toimetaja asetäitja. Aastast [[1941]] oli ta [[Leningrad]]is ajalehe "Rahva Hääl" toimetuse liige, kus ta [[Leningradi blokaad]]i ajal aastal [[1942]] nälga suri. Ta on maetud ühishauda [[Piskarjovi kalmistu]]l.
 
Aastal [[1935]] lõpetas Kippel [[Tartu Linna Õhtune Erakeskkool|Tartu Linna Õhtuse Erakeskkooli]]. Õhtugümnaasiumis õppimise ajal oli ta õpilasühingu humanitaarringi almanahhi "Rada" aktiivsemaid kaastöötajaid. Aastatel [[1935]]–[[1936]] õppis ta [[Tartu Ülikool]]i [[Tartu Ülikooli usuteaduskond|usuteaduskonnas]] (ei lõpetanud).{{lisa viide}} 1935. aastal ilmus Kippeli esikromaan "Ahnitsejad" (2 köites)<ref name="Jõgeva" />, 1936. aastast publitseeris ta ajaloolisi romaane (esimesena "Suure nutu ajal").{{lisa viide}} 1939. aastal avaldati romaan "Kuldvasikas"<ref name="Jõgeva" />.
 
Aastal [[1940]] määrati taKippel uute võimude poolt [[1. Diviis]]i poliitjuhiks ([[Rakvere]]s). Hiljem oli ta [[22. Eesti Territoriaalne Laskurkorpus|22. Eesti Territoriaalse Laskurkorpuse]] ajalehe "[[Nõukogude Kaitsel]]" toimetaja asetäitja. Aastast [[1941]] oli ta [[Leningrad]]is ajalehe "[[Rahva Hääl]]" toimetuse liige, kus ta [[Leningradi blokaad]]i ajal aastal [[1942]] nälga suri. Ta on maetud ühishauda [[Piskarjovi kalmistu]]l.{{lisa viide}}
 
15. veebruaril 1967 avati Enn Kippeli 25. surma-aastapäeva puhul Jõgeval, toonase V. Kingissepa ja Ristiku tänava nurgal, majal V. Kingissepa 26 kirjaniku mälestustahvel.<ref name="Jõgeva">Helve Anton "Jõgeva" Tallinn: Eesti Raamat, 1988, lk 95</ref>
 
== Looming ==
TemaEnn Kippeli tuntuim teos on aastal [[1941]] raamatuna ilmunud noorsoojutustus "[[Meelis]]", sest Eesti NSV ajal oli enamik tema teisi teoseid keelatud nendes kirjeldatud võitluste tõttu venelastega ja [[Karl XII]] positiivse kirjeldamise pärast.{{lisa viide}}
 
TaKippel hakkas varakult huvi tundma ajaloo vastu huvi tundma. [[Romaan]]ides on ta käsitlenud Läänemeremaades olnud sõdu ja ülestõuse, alates [[liivlased|liivlaste]] võitudest saksa vallutajate vastu [[13. sajand]]i alguses. Tema teoste tegelased mõjuvad puiselt ja kohmakalt, tsiteerivad peast vanasõnu. Väärtuslikuks osaks on asjatundlikud ja detailsed relvade (Enn Kippel oli tuntud vanade relvade kollektsionäär) ja sõjatehniliste võtete kirjeldused. Ilmse mõnu ja detailsusega on kirjeldatud ka piinamisi ja hukkamisi, milliseid kirjeldusi kaasaegne kriitika nimetas ''kippelismideks''.{{lisa viide}}
 
Erandina käsitlevad romaanid "Ahnitsejad" ja "Kuldvasikas" autori kaasaega. "Kuldvasika" sündmused toimuvad romaanis Mõigu aleviks nimetatud [[Jõgeva]]l. Ka "Ahnitsejate" tegelaskujud pärinevat siiski Tartust<ref name="Jõgeva" />.
 
== Teosed ==