Tegusõna pöördelised vormid

Finiitvorm

Finiitsed vormid on tegusõnavormid ehk pöördsõnavormid, mis võivad lauses iseseisvalt öeldisena ehk tegusõnana esineda ja milles avalduvad pöördsõna morfoloogilised kategooriad ehk lausest on aru saada, kes on tegija.

Näiteks: "Ma hüppasin üle müüri", kus "hüppasin" on pöördsõna finiitne vorm, mis esineb öeldisena ja väljendab pöördekategooriast ainsuse 1. pööret, tegumoekategooriast isikulist tegumoodi, ajakategooriast lihtminevikku, kõneviisikategooriast kindlat kõneviisi ja kõneliigikategooriast jaatavat kõnet.

Finiitsed liht- ja liitvormid

Finiitsetes lihtvormides avalduvad pöörde-, tegumoe- ja kõneviisikategooria ning osa ajakategooria liikmeid. Tunnuste üldine morfotaktiline järjestus on TÜVI + TEGUMOOD + AEG + KÕNEVIIS + PÖÖRE. Morfotaktiliselt keerulisim pöördsõna lihtvorm saab eesti keeles sisaldada aja-, kõneviisi- ja pöördetunnust, nt ela/nu/ksi/me. Finiitsed lihtvormid on veel näiteks ela/t/i (TÜVI + TEGUMOOD + AEG), ela/si/me (TÜVI+AEG+PÖÖRE). Ainult ajatunnus võib teatud sõnatüüpides tüvega ühte sulada, nt tuli/me (TÜVI-AEG + PÖÖRE).

Finiitsete liitvormidena avalduvad mõned ajakategooria liikmed, nt olen elanud, olevat elatud; kõik eitava kõneliigi vormid on liitvormid, nt ei ela, ära ela, ei ole elanud. Liitajavormid koosnevad jaatavas kõneliigis kahest sõnast: abiverbi olema finiitsest lihtvormist, mis väljendab aega, kõneviisi ja pööret, ning põhiverbi mineviku kesksõnast, mis väljendab tegumoodi, nt olen elanud, oleksin elanud, oli elatud. Eitusvormid koosnevad kahest või kolmest sõnast, olenevalt sellest, kas vastav jaatusvorm on liht- või liitvorm, nt ei elavat, ärge elage, ei elanud; ei olevat elanud, ei olnud elanud, ei ole elatud.

Vaata ka

Tegusõna
Morfoloogiline kategooria

Viited

Eesti keele käsiraamat. Tallinn, Eesti Keele Sihtasutus, 2007.