Flööte on valmistatud õõnsastest [[luu]]dest, [[bambus]]est, [[savi]]st ja [[puit|puidust]]. Tänapäeval valmistatakse flööte ka kunstmaterjalidest, sealhulgas metalli- ja muudest sulamitest (sealhulgas [[klaas]]ist) ja [[süsinikkiud|süsinikkiust]]. Levinuim keskklassiflööt kannab enamasti hõbedaproovi 900.
Flöödid jagunevad otsast puhutavateks pikiflöötideks ([[plokkflööt]]) ja küljelt puhutavateks [[põikflööt]]ideks ([[traaversflööt]]), millest arenes tänapäevane flööt. Tänapäeval on flööt ainuke puhkpill, millesse puhutakse mitte toru otsast, vaid küljelt, hoides pilli suu ees paremale põiki, sellest ka nimetus põikflööt (saksa keeles ''Querflöte''). Nüüdisaegse välimuse ja omadused andis flöödile saksa pillimeister [[Theobald Böhm]] ([[1794]]–[[1881]]). Plokkflöödi omapära võrreldes teiste puupuhkpillidega on ehituse lihtsus: tal puuduvad liikuvad osad.
Flöödil on ca. 15 auku, mida saab katta klappidega. Klapid on enamasti kinnised. Paljud mudelid on aga auguga, nö brill- või ringklappidega, et võimaldada kaasaegses süva- ning levimuusikas kasutatavat [[glissando]]t. Klapimehhanismid on kinnitatud vedrutelgedele. Nende aukudeni, mille asukoht jääb sõrme tegevusulatusest välja, jookseb liigendülekanne. Mööda flöödi korpust kulgevad vedruteljed on ühtlasi flöödi amortiseerumise peapõhjusi, sest aastate jooksul avaldatud koormuse tõttu tõmbub flöödi sirge toru nende mõjul lõpuks kergelt kumeraks ning klappide padjad ei kata auke enam täpselt.
