Metsa inventeerimine: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Kruusamägi (arutelu | kaastöö) PResümee puudub |
Oranž tõru (arutelu | kaastöö) P →Metsainventeerimise ajalugu: õigekiri: koefitsient |
||
12. rida:
Metsainventeerimine pärineb Euroopast, kus 18. sajandi teisel poolel tabas inimesi puidu kui põhilise küttematerjali otsasaamise hirm. Esimesed kogutud andmed sisaldasid informatsiooni metsakasutuse kohta ning need talletati [[kaart]]idena. 19. sajandi esimesel poolel hakati oma silmaga (umbkaudselt) hindama metsaalade pindala, puidu ruumala ja puuliikide paiknemist ning mitmekesisust. Liigirikkamad ja suuremad metsaga kaetud alad olid jagatud visuaalsel vaatlusel samade [[puuliik]]ide järgi väiksemateks [[piirkond]]adeks. Nii suudeti kogu metsa [[ressurss]]i paremini hinnata.
Tehnika arenedes uuenesid muuhulgas ka metsainventeerimise mõõtmisvahendid ja -metoodikad. Loodi ja võeti kasutusele uued seosed puude rinnasdiameetri, kõrguse ja [[ruumala]] vahel. Need võimaldasid anda veel täpsemat hinnangut [[puistu]] tüübile ja metsa kasumi kohta. Kui
Tänapäeval on levinum inventeerimisviis juhuvalimi tehnika, mis grupeerib vanuse, liigi, leviku ja asukoha järgi sarnased puistud ühte kategooriasse. Edasi alustatakse juhuslikust kohast ja mõõdetakse üksteisest samal kaugusel asuvad ringikujulised proovitükid. Inventeerimisel on oluline, millist tüüpi proovitükke uuritakse. On erinevat tüüpi proovitükke. Kaks kõige levinumat on fikseeritud raadiuse ja varieeruva raadiusega proovitükid. Fikseeritud raadiusega proovitükil määratakse tsenter ja iga tsentrist sellesse raadiusse jääv puu mõõdistatakse. Varieeruva raadiusega proovitükid on levinud enamasti puistude ruumalade uurimustes. Selle meetodiga fikseeritakse nurk proovitüki tsentrist ja kõik puud, mis on suuremad kui projekteeritud nurk, mõõdistatakse.
| |||