Kasutaja:Rauno351/Korrosioon: erinevus redaktsioonide vahel

Tihti on võimalik keemiliselt eemaldada korrosiooni [[saadus]]i. Näiteks [[fosforhape]]t saab kasutada rooste eemaldamiseks raua pinnalt. Ta moodustab roostega (Fe₂O₃) [[raud(III)fosfaat|raud(III)fosfaadi]] (FePO₄), mis jätab musta kihi, mismida on võimalik kergesti eemaldada, kuid mis iseenesest kaitseb edasise roostetamise vastu.

Mõned metallid on rohkem vastupidavamad korrosioonile, kui teised. Samuti on 4 moodust kaitsta metalle korrosiooni eest: metalli pinna katmine [[värv]]iga, pinna katmine [[tsink|tsingiga]], kuumtsinkidakuumtsinkimine või nende kasutamine koos.<ref name="kaitse">http://www.pipingtech.com/technical/bulletins/corrosion_protection.htm </ref>

Kuumtsinkimisel pannakse metall vanni, kus on üles sulatatud tsink ning mis on kuumutatud 460 °C-ni. [[Õhk|Õhu]] kätte sattudes reageerib tsink õhus oleva hapnikuga, tekitades [[tsink(II)oksiid|ZnO]], mis reageerib õhus oleva [[süsihappegaas]]iga ning tekib halli värvi ZnCO₃, mis on tugev materjal ning takistab mitmetel tingimustel korrosiooni.<ref name="kaitse" />

Mõnedel metallidel on looduslikult aeglane reaktsiooni [[keemiline kineetika|kineetika]], kuigi korrosioon on termodünaamiliselt soodne. Selliste metallide alla kuuluvad [[tsink]], [[magneesium]] ja [[kaadmium]]. Kuigi korrosioon koguaeg toimub koguaeg, on see väga aeglane.

[[Polümeerid]]e puhul ei ole võimalik rääkida otsesest korrosioonist, kuna nende suure [[molekulmass]]i korral sidumine teise ainega annab väga väikse entroopia hulga, mistõttu on neid peaaegu võimatu lagundada. Kuigi lagundamine on probleemiks mõnede polümeeride kasutusvaldkondade puhul, on seda kerge ennetada. Rohkem levinum probleem on aga paisumine, kus väiksed molekulid tungivad polümeeride [[struktuur]]i ning vähendavad sellenende tugevust ja [[jäikus]]t. Sageli aga kasutatakse just [[plastifikaator]]eid, et muuta polümeeri omadusi. Kõige sagedasem polümeeri lagunemise põhjusekspõhjus on aga polümeeri siseste sidemete lõhkumine. Neid sidemeid saavad lõhkuda paljupaljud oksüdeerijad, näiteks [[hapnik]], [[osoon]] ja [[kloor]].

Klaas on vastupidavam kui suurem osa teisi materjale, mistõttu arvatakse, et klaas on isegi korrosiooni kindelkorrosioonikindel. Üldjuhul on klaasi korrosioon väga aeglane protsess ning isegi pärast aastatepikkust kokkupuudet õhus olevate ainetega ei muutu nende välimus märgatavalt. Kuigi on olemas keemilisi ühendeid, mis põhjustavad klaasi korrodeerumist ning isegi lagunemist. Sellistel juhtudel on tähtis valida õiget tüüpi klaas, kuna mõned neist on rohkem korrodeerumise vastu kindlamad, kui teised. Ainult mõned [[kemikaal]]id ründavad klaasi ägedalt. Nendeks on [[vesinikfluoriidhape]], kontsentreeritud [[fosforhape]], kõrgel temperatuuril või kui sisaldab [[fluroiid]]i, kontsentreeritud [[leelismetall]]i lahus või [[vesi]], kui ta jääb temperatuurivahemikku 100 -374 374°C.<ref name="klaas">[http://corrosion-doctors.org/Household/Glass.htm Klaasi korrosioon]</ref>

[[Leelis]]elised lahused ründavad [[ränidioksiid]]i otseselt, mille tulemusena see laguneb,. misSelle agatulemusena paljastabtuleb nähtavale uusi pindu, mis sisaldab samuti sisaldavad oksiide. Selline protsess toimub aga väga aeglaselt, kui leelise kogus on minimaalne.<ref name="klaas" />

Happed ründavad klaasis olevaid leelismetalle, lahustades need, mistõttu jääb alles ränidioksiidi struktuur ning augud, kus olid metallid. sellineSelline [[poorsus|poorne]] pind aeglustab edasist korrosiooni, kuna hape peab tungima läbi kihi, et leida uusi leelismetalle.<ref name="klaas" />