Neuroteadus: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
Resümee puudub |
||
1. rida:
[[Pilt:GolgiStainedPyramidalCell.jpg|pisi|
'''Neuroteadus''' on teadusharu, kus uuritakse [[Närvisüsteem|närvisüsteemi]], selle [[anatoomia|anatoomiat]], [[füsioloogia|füsioloogiat]], [[biokeemia|biokeemiat]] ja [[Molekulaarbioloogia|molekulaarbioloogiat]] ning nende seoseid käitumise ja õppimisega. <ref> http://www.merriam-webster.com/medlineplus/neuroscience. 18.09.2012. </ref>
==
Neuroteaduse peamine valdkond on [[neurobioloogia]], kuid see on tihedalt seotud ka selliste valdkondadega nagu näiteks keemia, [[arvutitehnika]], matemaatika, [[keeleteadus]] ja [[meditsiin]]. Tänu tehnika arengule on neuroteaduse uurimisala väga suureks kasvanud, hõlmates nii üksikute [[neuron|neuronite]] molekulaarseid uuringuid kui ka [[aju]] sensoorsete ja motoorsete ülesannete kaardistamist. <ref name="Kandel">Kandel ER, Schwartz JH, Jessel TM. Principles of Neural Science (4th ed.). New York, NY: McGraw-Hill,2000.</ref>
==Ajalugu==
Nii meditsiini kui neuroteaduse algus-paigaks võib lugeda [[Vana-Egiptus|Vana-Egiptust]] umbes 3000 e.m.a., mil vaaraode ravimiseks kasutati prognostikat ja operatsioone. [[Palsameerimine|Palsameerimise]] käigus õppisid egiptlased tundma inimese anatoomiat ja uurima neurotraumatoloogilisi haavu. Tõenäoliselt õpetati esimesena meditsiini ja aju vereringet Egiptuse Aleksandria koolis. <ref name="ibro">http://www.ibro.info/Pub/Pub_Main_Display.asp?LC_Docs_ID=3199. 18.09.2012</ref>
Süda ja mõistus olid Vana-Egiptuse meditsiinis sünonüümid. [[Depressioon|Depressiooni]] kirjeldati kui „südame palavikku“, „südame kuivust“, „südame kukkumist“ või „mõistuse põlvitamist“. Kahun Papyrus kirjeldab hüsteerilist haigust: „ naine värvitud hammaste ja lõuaga ei tea oma suud“ ja „naine, kes armastab voodit, ta ei tõuse ja ei raputa seda“. Papüürusel kirjeldatakse ka ravimeetodeid, mis ei erine oluliselt tänapäevastest ravimeetoditest. Philae saarel asus tempel, kus tegeleti [[füsioteraapia|füsioteraapiaga]] läbi [[inkubatsioon|inkubatsiooni]] ja „templiune“. Templis viibimise ajal nähtud unenägusid tõlgendati psühholoogilis-religioossetel viisidel.
Vana-Egiptusest on leitud veel 14 papüürust, milles kirjutatakse [[migreen|migreenist]], [[dementsus|dementsusest]], krampidest ja [[teetanus|teetanusest]]. Edwin Smithi papüüruses on kirjeldatud täpselt erinevaid kolju ja selgroo traumasid. Samas papüüruses mainitakse ka esimest korda sõna „aju“, kirjeldatakse [[meningiit|meningiiti]] ning [[tserebrospinaalne vedelik|tserebrospinaalset vedelikku]]. Arstidel soovitatakse patsient läbi vaadata ja otsida vigastuste tundemärke, mis tähendab, et papüürus ei toeta varasemaid tõekspidamisi maagiast ja müütilisusest ning ärgitab loogiliselt mõtlema. <ref name="ibro" />
Aju uurimine muutus täpsemaks seoses mikroskoopia leiutamise ning värvimismeetodi arenguga. Viimase leiutas 1890. aastatel [[Camillo Golgi]], kes kasutas üksikute neuronite struktuuri vaatamiseks [[hõbekromaatsool|hõbekromaatsoola]]. Seda tehnikat kasutas ka [[Santiago Ramon Cajal]], kes püstitas hüpoteesi, et aju funktsionaalne ühik on [[neuron]]. Mõlemad mehed said 1906. aastal [[Nobeli preemia]]. <ref name="Kandel" />
==Neuroteadus tänapäeval==
Neuroteadusest on viimaste aastakümnete jooksul saanud tunnustatud teadusharu. Ühendades bioloogia, keemia ja füüsika uuritakse närvisüsteemi struktuuri, füsioloogiat ja sellest tulenevat käitumist, kaasa arvatud inimese emotsionaalseid ja kognitiivseid funktsioone. Neuroteadus uurib geene ja teisi molekule, mis on närvisüsteemi alustalad, üksikuid neuroneid ja neuronite kogumikke, mis moodustavad süsteeme ja käitumisväljundeid.
* Molekulaarsel tasemel kasutavad neuroteadlased [[antikeha|antikehi]] ja [[geeni sond|geeni sonde]], et isoleerida ja identifitseerida valke ja teisi molekule, mis on seotud aju funktsioonidega.
* [[Neuroanatoomia|Neuroanatoomikud]] uurivad närvisüsteemi struktuuri ja organiseeritust. Nad detekteerivad spetsiifilisi [[Neurotransmitter|neurotransmittereid]] ning märgistavad kindla iseloomu ja funktsiooniga neuroneid ja [[sünaps|sünapse]], kasutades selleks spetsiaalseid värvinguid.
* [[Arengubioloogia|Arengubioloogid]] jälgivad aju kasvu ja muutuseid. Nad määravad kindlaks kemikaalid ja protsessid, mida närvirakud kasutavad, et seostuda teiste närvirakkudega ning säilitada omavaheline side.
* [[Kognitiivne neuroteadus|Kognitiivsed neuroteadlased]] uurivad loomade taju ja mälu. Inimeste uurimisel kasutavad nad mitte-invasiivseid aju uuringuid nagu näiteks [[positroon emissioon tomograafia|positroon emissioon tomograafiat]] (positron emission tomography )ja [[magneetiline resonants|magneetilist resonantsi]], et mõista protsesse, mis toimuvad rääkimise, probleemide ja ülesannete lahendamise ajal.
* Inimeste ja loomade käitumist uurivad neuroteadlased kasutavad [[mikroelektrood|mikroelektroode]], millega nad mõõdavad närvirakkude elektrilist aktiivsust. Samuti kasutatakse ajuskanneeringuid, mis näitavad aktiivseid ajuosi teatud toimingute (näiteks vaatamise, rääkimise jms) ajal.
* [[Kliinilised neuroteadlased]] – psühhiaatrid, neuroloogid ja teised meditsiinilised spetsialistid – kasutavad uuringute tulemusi, et töötada välja diagnostilisi meetodeid, kuidas ravida ja hoida ära närvihaigusi. Aju uurimine annab lootust mõista ja ravida [[insult|insulti]], [[skisofreenia|skisofreeniat]], [[Alzheimeri tõbi|Alzheimeri tõbe]] ja teisi haiguseid.
Uued arvutisüsteemid võimaldavad neuroteadlastel modelleerida mudeleid neuronitest ja nende seostest ajus. Tänu sellele on [[arvutiprogramm|arvutiprogrammidel]] võimalik saada aru inimeste kõnest ja vastata küsimustele.<ref> http://www.sfn.org/index.aspx?pagename=whatIsNeuroscience. 19.09.2012 </ref>
===Kognitiivne neuroteadus===
[[Kognitiivne neuroteadus]] uurib, kuidas närvisüsteem mõjutab psühholoogilisi funktsioone.
Selleks, et leida, kuidas inimese tunnetus ja emotsioonid on spetsiifiliste neuraalsubstraatide poolt kaardistatud tuleb kognitiivse psühholoogia eksperimentaalsed tehnikad siduda [[neuraalpildistamine|neuraalpildistamise]] (ing. ''neuroimaging'') meetodi, [[elektrofüsioloogia]] ja geneetilise analüüsiga.
Kognitiivsed võimed on üks kõige enam uuritud valdkond käitumuslikus geneetikas. Enamik sellest põhineb psühhomeetrilisel mudelil, mille kohaselt kognitiivsed võimed on organiseerunud hirearhiliselt spetsiifilistest testidest avarate teguriteni ja nendest üldiste kognitiivsete võimeteni. Testidega mõõdetakse erinevaid spetsiifilisi kognitiivseid võimeid nagu näiteks verbaalseid võimeid, ruumilist taju, mälu ja informatsiooni töötlemise kiirust. Selliseid teste kasutatakse laialdaselt koolides, tööstuses, sõjaväes ja kliinilistes praktikates.
20. sajandi alguses nimetas [[Charles Spearman]] [[üldine kognitiivne võime|üldise kognitiivse võime]] - g (ing. ''general cognitive ability''), mida eelistatakse sõnale „[[intelligents]]“.
Juba psühholoogia algus-aegadest alates on uuritud loomuse ja kasvatuse mõju g-le. Aasta enne [[Georg Mendel|Georg Mendeli]] [[Mendeli seadused|pärinevusseaduste]] publitseerimist avaldas [[Francis Galton]] kahest artiklist koosneva seeria kõrgest intelligentsist ja teistest kognitiivsetest võimetest. Sellest kasvas hiljem välja esimene raamat pärinevusest ja kognitiivsetest oskustest ("''Hereditary Genius: An Inquiry into Its Laws and Consequences''", 1869). 1920.aastatel uuriti esimakordselt kaksikuid ja lapsendatud isikuid, keskendudes nende üldisele kognitiivsele võimele. <ref>R.Plomin,J.C. Defries, G.E.McClearn, P.McGuffin. Behavioral Genetics. New York. Worth Publishers, 2001. </ref>
===Neuroteadus molekulaarsel ja rakulisel tasemel===
Molekulaarbioloogid uurivad neuronite molekulaarsete signaalide saatmist ja vastu võtmist ning [[akson|aksonite]] seostumismustreid. Kasutatakse ka geneetilisi meetmeid, et mõista neuronite arengut ja [[Mutatsioonid|mutatsioonide]] mõju bioloogilistele funktsioonidele. Huvi pakub ka neuronite morfoloogia, molekulaarne iseloom ja [[Füsioloogia|füsioloogilised]] näitajad.
Närvirakkude mitmekesisus põhineb ühel rakuplaanil, mille kolm omadust annavad sellele võime kiiresti ja täpselt informatsiooni edasi kanda. Esiteks on neuron polariseeritud, informatsiooni vastu võtvad [[Dendriit|dendriidid]] on ühes ja sünaptiliste terminalidega aksonid on teises otsas. [[Polarisatsioon]] on oluline [[elektriimpulss|elektriimpulsside]] ühesuunalisuse pärast. Teiseks on närvirakud elektriliselt ja keemiliselt ergastatavad. Välismembraan sisaldab spetsiaalseid valke – [[Ioonkanalid|ioonkanaleid]] ja retseptoreid, mis lubavad spetsiifiliste mitteorgaaniliste ioonide rakku sisse ja välja liikumist. See võimaldab tekkida elektrivoolul. Kolmandaks, neuronite rakukeha sisaldab valke ja [[Organell|organelle]], mis aitavad rakul läbi viia spetsiaalseid sekretoorseid protsesse. Rakubioloogid uurivad närvirakkude omadusi, mis võimaldavad neil tekitada [[sünaptiline potentsiaal|sünaptilist]]- ja [[aktsioonipotentsiaal|aktsioonipotentsiaali]]. Signaali algatamine sõltub rakumembraanis olevatest ioonkanalitest, mis avanevad vastusena potentsiaali levimisele membraanis ja teiste rakkude saadetud [[Neurotransmitter|neurotransmitteritele]]. <ref name="Kandel" />
===Neuroteaduse organisatsioonid===
Suurim neuroteadlasi ühendav organisatsioon on 1969. aastal asutatud [[SFN]] (''Society of Neuroscience''), millel on rohkem kui 40000 liiget 83 riigist üle kogu maailma. Nad korraldavad igal aastal erinevas USA linnas konverentsi, kust võtavad osa nii teadlased ja üliõpilased kui ka haridusasutused, rahastamisfondid, kirjastajad ja sajad firmad, mis pakuvad teadlastele oma tooteid.
Teised suured neuroteadustele pühendatud organisatsioonid on näiteks [[IBRO]] (''International Brain Research Organization'') ja [[FENS]] (''Federation of European Neuroscience Societies''). FENS ühendab 32 erinevat riiklikku organisatsiooni nagu Suurbritannia ''British Neuroscience Assosciation'', Saksamaa ''Neurowissenschaftliche Gesellschaft'' ja Prantsusmaa ''Societé des Neurosciences''. <ref>http://www.sfn.org. 20.09.2012</ref>
==Viited==
{{viited}}
[[Kategooria:Neuroteadus| ]]
| |||