Jaan Toomik: erinevus redaktsioonide vahel

 

==Biograafia ja kunst==

 

Varsti pärast armeeteenistust astus Toomik toonasesse [[eesti Kunstiakadeemia|Eesti Riiklikkusse Kunstiinstituuti]] Tallinnas, kus ta aastatel 1985 kuni 1991 õppis maalikunsti kateedris. Sellest perioodist on säilinud mõned varjamatult neoekspressionistliku pintslitööga suuremõõtmelised maalid (nt "Menstruatsioon", 1989; "Tantsija", 1990). Kunstniku sõnul oli ta sel ajal tugevalt mõjutatud [[Jorge Luis Borges]]e teostest, sest "identiteedi tunnetus oli Nõukogude ajal teine. /…/ Me kõik elasime kuskil muus maailmas. /…/ Aga Laulva revolutsiooni ajal hakkasid sa ennast identifitseerima selle maa ja rahvaga rohkem."<ref>"Jaan Toomik" Koostanud Heie Treier. Tallinn: Eesti Kunstimuuseum, Kumu kunstimuuseum, 2007, ISBN 9789985975657, lk 45.</ref> Hea sellekohane näide võiks olla Toomiku ajutine installatsioon "Voodi 75" (1993), mis oli [[Tallinna Kunstihoone|Tallinna Kunstihoone]] ees väljas ühe kuu jooksul ja mis koosnes 75-st raudvoodist, mille kunstnik oli ostnud äsja taasiseseisvunud Eestis ikka veel kohal olnud Vene armeebaasidest. Maalikunsti kaudu oli Toomik järk-järgult leidnud tee ''performance''<nowiki>'</nowiki>i-kunstini ja sealt edasi installatsiooni- ja kohaspetsiifilise kunstini, hüljates maali täielikult<ref>Eha Komissarov, Jaan Toomik. – Eesti Kunstnikud 1. ISBN 9985604334. Toim. Johannes Saar. Tallinn: Kaasaegse Kunsti Eesti Keskus, 1998, lk 219.</ref>, kuigi ainult lühikeseks ajaks. Just tema huvi installatsioonide vastu märgib olulist siiret Toomiku professionaalses karjääris. Kunstiajaloolane, kunstnik ja kuraator [[Hanno Soans]] on isegi öelnud, et paraku "on suure osa Toomiku väliskuraatoritest fännide hulgas läbi seedimata tema varasem arengulugu, see, kuis neo-ekspressionistlik maalija konverteeris end moodsaks postkontseptualislikuks installatsiooni- ja videokunstnikuks."<ref>"Jaan Toomik" Koostanud Heie Treier. Tallinn: Eesti Kunstimuuseum, Kumu kunstimuuseum, 2007, ISBN 9789985975657, lk 11.</ref>