Gnostitsism: erinevus redaktsioonide vahel

Mõiste gnostitsism on moodne metatermin nagu kõik „ismid“. Antiik– ja keskajal märgiti kõike gnostitsistlikku selle keskse mõistega gnoosis (teadmine kr. k). Selle all mõisteti väljavalitutele ilmutatud teadmisi jumalikest saladustest ja eelkõige inimese jumalikust päritolust. Mõistete „gnoosis“ ja „gnostitsism“ tänapäevane sisu ja seos lepiti kokku [[Messina kollokvium]]il [[1966]].a. Selle kohaselt nimetatakse '''gnostitsism'''iks gnostilise sõnumi ja põhistruktuuriga süsteeme ja hilisantiigi religioossete suundumuste gnostilist iseloomu. '''Gnoosis'''eks nimetatakse elitaarset ilmutatud teadmist jumalikest saladustest. Sõna gnostiline märgib adjektiivina nii üht kui teist. (<ref>Lahe, Jaan 2001. Gnoosis ja algkristlus. Tallinn: 109−110)Kodutrükk, 109-110</ref>

*Süüria-egiptuse gnostitsismis on kurjus tekkinud koos mateeriaga jumaliku olendi langusest, millega Lähis-Idas paralleelid puuduvad. Teatud kujul esineb see müüt vaid I−II sajandist pärinevas Etioopia Eenoki raamatus. Süüria-egiptuse tüüpi on kõik kristliku gnostika vormid. (<ref>Lahe, Jaan 2001. Gnoosis ja algkristlus. Tallinn: 46−47)Kodutrükk, 46-47</ref>

Gnostitsismile on omane radikaalne dualism, millel on nii platonistliku kui zoroastristliku dualismi tunnuseid. Gnostitsistlik dualism erineb siiski mõlemast, pidades kogu nähtavat maailma kurjaks, vaimset aga jumalikuks ja heaks. Kuigi hilisantiikses filosoofias esineb samuti negatiivset hinnangut mateeriale, ei küüni see kunagi gnostilise radikaalsuseni. (<ref>Lahe, Jaan 2001. Gnoosis ja algkristlus. Tallinn: Kodutrükk, 108)</ref>

Oluline on ka Jumala täielik transtsendentsus. Gnostiline Jumal ei ole mateeria looja. Ta on „tundmatu“, „tunnetamatu“, „öeldamatu“, „kujutu“, „piirideta“. Seetõttu saab Temast rääkida vaid eituste kaudu, apofaatiliselt. (<ref>Lahe, Jaan 2001. Gnoosis ja algkristlus. Tallinn: Kodutrükk, 37)</ref>

Materiaalset maailma peetakse ebanormaalseks olukorraks. Iraani gnostitsism usub, et maailm on loodud lahinguväljaks hea ja kurja vahel. Süüria-egiptuse gnostitsismis on maailma loojaks pahatahtlik demiurg, kes on tavaliselt langenud jumalik olend. (<ref>Lahe, Jaan 2001. Gnoosis ja algkristlus. Tallinn: 46−47)Kodutrükk, 46-47</ref>

Inimhinge mõistetakse kui mateeriasse vangistatud jumalikku substantsi - „valgussädet“, mis võimaldab inimesel gnoosist vastu võtta ja pürgida lunastuse poole, milleks on mateeriast vabanemine (<ref>Lahe, Jaan 2001. Gnoosis ja algkristlus. Tallinn: Kodutrükk, 109)</ref>. Jumalik alge sattus materiaalsesse kehasse eksituse tõttu või rööviti deemonite poolt ja vangistati sinna. Mõnes gnostilises süsteemis (nt Johannese apokrüüf) on loojateks 7 planetaarvaimu, kes valitsevad inimeste ja kogu maailma saatust. Tulemuseks on olukord, kus inimene ei mäleta oma tõelist olemust ja päritolu, mistõttu võrreldakse tema seisundit une või joobumusega. Kristlikku õpetust ülestõusmisest mõistetaksegi sellest unest ärkamisena, mis toimub juba maapealses elus gnoosise vastuvõtmisega. (<ref>Lahe, Jaan 2001. Gnoosis ja algkristlus. Tallinn: 51Kodutrükk, 51-52, 67)</ref>

Kuigi tegemist on lunastusreligiooniga, pole lunastajal nii keskset rolli kui kristluses. Lunastaja on see, kes toimetab gnoosise inimeseni ja lunastus algab gnoosise vastuvõtmisega. Ofiitide müüt jutustab kuidas Valguse Jumala poeg maskeeris ennast maoks ja soovitas inimesel süüa hea ja kurja tundmise puu vilja, milles peitus gnoosis. Sealt on pärit mao kultused, mis tänapäeva satanismile ainest pakuvad. Demiurg maksis kätte ja istutas inimesse „võltsi“ või „vastaka“ vaimu, et takistada inimese püüdlusi lunastuse poole ja varjata temas valgusesädet. Et vältida sädeme tuhmumist, vajab inimene gnoosise ilmutatud rituaale. Kuna ainus hea on vaimses teispoolsuses, esineb hulgaliselt üksikasjalisi kirjeldusi hinge teekonnast Valguse Riiki ja taasühinemisest jumaliku substantsiga. (<ref>Lahe, Jaan 2001. Gnoosis ja algkristlus. Tallinn: 62−65)Kodutrükk, 62-65</ref>

Gnostitsismi päritolu ja vanuse osas pole kokkuleppele jõutud. Kirikuisad pidasid selle rajajaks Uues Testamendis, Ap 8: 9-11 mainitud Siimon (Nõid) Magust (Andresen<ref>Andersen, Carl ja Adolf Martin Ritter 1998. Kristluse ajalugu I/ 1. Teoloogiline raamatukogu. Tartu: Greif, 28)</ref>. Enne Nag-Hammadi gnostilise raamatukogu avastamist 1945.−46. a oli olemasolev materjal valdavalt antihereetiline. Ka pole leitud I sajandist varasemaid gnostilisi tekste. Neil põhjusil peeti gnostitsismi kristlikuks väärõpetuseks. (<ref>Lahe, Jaan 2001. Gnoosis ja algkristlus. Tallinn: Kodutrükk, 19)</ref> Kindlasti kujundas seda arvamust ka asjaolu, et gnostikud ise määratlesid end kristlastena ja levitasid oma õpetust kristlikes kogudustes. (<ref>Adam, Alfred 1995. Dogmadelugu. Teoloogiline Raamatukogu. Tartu: Greif, 58)</ref>

Hüpoteesi gnostitsismi eelkristlikust päritolust püstitas C. W. F. Walch juba XVIII sajandil, võttes aluseks gnostilise terminoloogia vanuse( <ref>Lahe, Jaan 2001. Gnoosis ja algkristlus. Tallinn: Kodutrükk, 26)</ref>. Laiemale ringile muutis selle tõsiseltvõetavaks just Nag-Hammadi leid, mis sisaldas tekste, milles kristlikud mõjud puudusid või olid hilisema kihina lisatud. Seesugune tekstide kristianiseerimine võis toimuda gnostitsismi varjamiseks leviva kristliku misjoni eest. Teisalt võib see viidata gnostitsismi tekkele ühe või mitme muistse usundi kristianiseerumisest. (<ref>Lahe, Jaan 2001. Gnoosis ja algkristlus. Tallinn: 91−92)Kodutrükk, 91-92</ref>

Uurijad on ühel meelel, et gnostitsism sisaldab elemente zoroastrismist, kreeka ja egiptuse mütoloogiast, pütaagorlusest, keskmisest platonismist, Aristotelese filisoofiast, Vana Testamendi apokrüüfsetest teostest ja idamaistest ning hellenistlikest müsteeriumiusunditest. (<ref>Lahe, Jaan 2001. Gnoosis ja algkristlus. Tallinn: 71Kodutrükk, 71,73)</ref>