Ava peamenüü

Muudatused

Eemaldatud 110 baiti ,  7 aasta eest
P
vormist
{{Infobox Pope|Paavstinimi = Pius II
|Paavstinimi = Pius II
|Pilt = [[ImagePilt:Pintoricchio 012.jpg|250px]]
|Ilmiklik nimi = Enea Silvio Piccolomini
|Valitsemisaja algus= [[19. august]] [[1458]]
|Valitsemisaja lõpp= [[14. august]] [[1464]]
|Eelkäija = [[Calixtus III]]
|Järeltulija = [[Paulus II]]
|Sünnikuupäev = [[18. oktoober]] [[1405]]
|Sünnikoht = [[Pienza|Corsignano]]
|Surmakuupäev = [[14. august]] [[1464]]
|Surmakoht = [[Ancona]]
|
}}
 
'''Pius II''' ('''Enea Silvio Piccolomini''' või ladinapäraselt '''Aeneas Sylvius''', [[18. oktoober]] [[1405]] – [[14. august]] [[1464]]) oli [[paavst]] [[1458]]–1464. Ta oli 210. paavst.
 
Enea Silvio Piccolomini sündis [[Siena|Siena linnriigile]]le kuuluvas [[Pienza|Corsignanos]], mille ta lasi hiljem nimetada ümber Pienzaks. Tema vanemad olid vaesunud aadlik Silvio Piccolomini, kes suguvõsa pärimuse järgi põlvnes [[Romulus]]est, ja Vittoria Fortiguerra. Enea Piccolomini oli pere 18 ([[Salvador Miranda]] järgi 21) lapsest vanim. Ta pidi perekonna viletsa majandusliku olukorra tõttu aitama nooruses harida oma vanemate [[mõis]]a [[põld]]e Corsignano lähedal.
[[FilePilt:Dom_Fassade3-_s.jpg|thumbpisi|left|Pienza katedraal. Pius II pühitses katedraali [[29. august]]il [[1462]].]]
Piccolomini sai alghariduse ühelt [[preester|preestrilt]]. Ta astus 18-aastasena [[Siena ülikool]]i ning õppis seal [[õigusteadus]]t, olles ''[[Catholic Encyclopedia]]'' järgi usin üliõpilane, ehkki ei järginud sugugi laitmatut eluviisi. Seejärel asus ta [[õpetaja]]na elama Sienasse. [[Siena Bernardino]] [[jutlus]]ed mõjutasid teda ja palvetades [[1425]] selle [[pühak]]u haual, avastas ta kutsumuse [[klooster|kloostrieluks]], kuid sõprade mõjutusel loobus ta sellest kavatsusest.
 
[[Francesco Filelfo]] eeskujust innustatuna õppis Piccolomini [[1429]]–[[1431]] [[Firenze ülikool]]is [[klassikaline filoloogia|klassikalist filoloogia]]t ja [[poeesia]]t. Seejärel reisis ta [[Bologna]]s, [[Ferrara]]s ja [[Milano]]s, kuid naasis sugulaste tungival palvel Sienasse juuraõpinguid jätkama.
 
Teel [[Baseli oikumeeniline kirikukogu|Baseli oikumeenilisele kirikukogu]]le läks 1431 Sienast läbi [[Fermo piiskop]] [[Domenico Capranica]], kes kutsus Piccolomini oma [[sekretär]]ina kirikukogule kaasa. Pärast seiklusrikast reisi jõudsid nad [[1432]] kohale. Nad taunisid [[kontsiliarism|kontsiliaristidena]] paavst [[Eugenius IV]] poliitikat. Peale selle ei tunnustanud Eugenius IV Capranica [[kardinal|kardinalitiitlit]].
 
Piccolomini lahkus Capranica juurest madala palga tõttu ja asus [[Freisingi piiskop]]i [[Nicodemo della Scala]], [[Novara piiskop]]i [[Bartolomeo Visconti]] ja kardinal [[Niccolò Albergati]] teenistusse, kes oli paavsti [[legaat]] kirikukogul. Piccolomini saatis kardinal Albergatit mitmel reisil, sealhulgas [[Arras]]i kongressile, kus [[1435]] arutati [[Burgundia hertsogiriik|Burgundia]] ja [[Prantsusmaa]] vahelise rahulepingu sõlmimist.
 
Aastal 1435 saatis kardinal Albergati ta salajase ülesandega [[Šotimaa]]le. Piccolomini külastas seiklusrikka missiooni käigus ka [[Inglismaa]]d. Ühel väga tormisel laevasõidul tõotas ta juhul, kui jõuab elusana randa, kõndida jalgsi sadamast kuni lähima Jumalaema kirikuni. Ta maabus [[Dunbar]]is ning kõndis sealt läbi [[jää]] ja [[lumi|lume]] [[Whitekirk]]i. Sellest [[palverännak]]ust said alguse [[podagra|podagrahood]], mille käes ta kannatas elu lõpuni.
Kui Piccolomini [[Basel]]isse naasis, oli kardinal Albergati sealt juba lahkunud. Tänu oma [[humanism|humanistlikule]] haridusele ja kõnemehevõimetele sai ta [[ilmik]]una kirikukogul tähtsaid ameteid, nagu ''scriptore'', abbreviaator ja peaabbreviaator. Ta toetas [[Savoia hertsog]]i [[Felix V|Amedeo VIII]] seadmist [[vastupaavst]]iks, sest kirikukogu oli paavsti ametist tagandanud. Piccolomini oli tema paavstiksvalimisel tseremooniameistriks. Ta kuulus delegatsiooni, mis eskortis Felix V Baselisse. Ta sai [[5. november|5. novembril]] [[1439]] Felix V sekretäriks, kaitses tema ametisse seadmist ja tunnustas Baseli kirikukogu õigusi paavsti poolt kokku kutsutud [[Firenze kirikukogu]] vastu, kuhu paavsti pooldajad olid siirdunud.
 
''Catholic Encycopedia'' andmeil mõistis Piccolomini, et Baseli kirikukogu positsioon ei ole pikas perspektiivis jätkusuutlik. Viibides [[1442]] kirikukogu saadikuna [[Frankfurdi riigipäev]]al, leidis ta võimaluse tõmbuda tagasi paavst Eugeniust toetava [[Saksa kuningas|Saksa kuninga]] ([[1452]]. aastast [[Saksa-Rooma keiser|keisri]]) [[Friedrich III (Saksa-Rooma keiser)|Friedrich III]] õukonda. [[11. november|11. novembril]] 1442 lahkus ta Baselist, et sõita [[Viin]]i. Jaanuaris [[1443]] asus ta tööle Saksa-Rooma riigi [[kantselei]] sekretärina. Piccolomini jäi paavsti ja vastupaavsti tülis esialgu [[neutraalsus|neutraalsele]] positsioonile ning soovitas nii teha ka Friedrichil. Aastani [[1445]] viibis ta põhiliselt keisri õukonnas [[Wiener Neustadt]]is ja [[Graz]]is. Ta krooniti vabameelsete värsside ("Ma ei ole kastraat") ja mitmete teenete eest [[27. juuli]]l 1442 õukonna pärjatud poeediks (''[[poeta laureatus]]'') ning teda [[protežeerima|protežeeris]] keisri kantsler [[Kaspar Schlick]], kelle üht armuseiklust Sienas ülistas ta [[Giovanni Boccaccio]] stiilis romaanis "''Eurialus et Lucretia''". Sel ajal pidas ta [[Viini ülikool]]is loenguid antiikpoeetidest, millega ta avaldas olulist mõju saksa humanismile.
 
Aastal [[1444]] etendas Piccolomini tähtsat osa [[Nürnbergi riigipäev]]al. Aastal 1445 saadeti Felix V teenistuses olev Piccolomini [[Rooma]] lähetusele, mille ülesandeks oli paavsti veenda uue kirikukogu kokkukutsumises. Seal leppis paavst Eugenius IV ametlikult temaga ja ta vabastati kiriklikest karistustest, mis ta oli saanud Baseli kirikukogu toetajana ja vastupaavsti ametnikuna. [[8. veebruar]]il [[1446]] sai Piccolomini paavsti sekretäriks ja naasis Saksamaale paavsti ülesandega. Diplomaatilise osavusega lahendas ta paavsti [[kuuria]] ja Saksa [[kuurvürst]]ide vahelisi erimeelsusi. [[September|Septembris]] 1446 Frankfurdi riigipäeval õnnestus tal likvideerida kuurvürstide liiga, mille järel hakkas riigipäeva enamus toetama paavsti ja Friedrichit. Piccolomini osales ka delegatsioonis, mille tegevuse tulemusena tunnustas peaaegu kogu [[Saksamaa]] paavsti jurisdiktsiooni. Ta etendas tähtsat osa kokkuleppes, mille paavst Eugenius IV [[1447]] tegi oma surivoodil Saksa vürstidega, nii et kirikukogu ja vastupaavst jäid poliitilisest toetusest ilma. See viis [[Viini konkordaat|Viini konkordaadi]] sõlmimiseni [[veebruar]]is [[1448]], mis andis paavstile suured eesõigused [[vaimulik]]e ametikohtade täitmisel Saksa-Rooma riigis.
 
==1458. aasta konklaav==
[[FilePilt:C_o_a_Pio_II.svg|thumbpisi|Pius II vapp.]]
Pius II valiti paavstiks [[19. august]]il 1458 pärast kolm päeva kestnud konklaavi ja krooniti [[3. september|3. septembril]] kardinal [[Prospero Colonna]] poolt. Oma nime valikul lähtus Pius II humanistlikest vaadetest, valides nime 'vaga' [[Aeneas]]e (Enea) järgi. Sellega tõi ta [[paavstlus]]es taaskasutusse uue nime, mida viimati tegi [[Lucius II]]. Seejuures on nime taaskasutuselevõtu vahemik [[Pius I]] ja Pius II vahel paavstluses pikim.
 
 
'''1458. aasta konklaavil osalenud kardinalid'''
#[[Paulus II|Pietro Barbo]]
#[[Bessarion]]
#[[Aleksander VI|Rodrigo de Borja y Borja]]
#[[Filippo Calandrini]]
#[[Giovanni Castiglione]]
#[[Antonio Cerdà i Lloscos]]
#[[Alain de Coëtivy]]
#[[Prospero Colonna]]
#[[Guillaume d'Estouteville]]
#[[Giorgio Fieschi]]
#[[Isidor]]
#[[Jaime]]
#[[Juan de Mella]]
#[[Luis Juan del Milà]]
#[[Latino Orsini]]
#Enea Silvio Piccolomini
#[[Giacomo Tebaldi]]
#[[Juan de Torquemada]]
 
==Türgi-vastase ristisõja organiseerimine==
[[Pilt:Pintoricchio 014.jpg|thumbpisi|Paavst Pius II saabub [[Ancona]]sse. [[Pinturicchio]] (?), 1502–1507. [[Fresko]] [[Siena toomkirik]]u raamatukogus. Detail.]]
Pius II jätkas oma eelkäija poliitikat, organiseerides [[ristisõda|ristisõja]] [[Osmanite riik|türklaste]] vastu, kes [[Konstantinoopoli vallutamine|1453 olid vallutanud Konstantinoopol]]i. Selle idee eest oli ta võidelnud juba [[Nicolaus V]] teenistuses, sest 1453. aasta sündmused vapustasid teda hingeliselt sügavalt.
 
[[1. juuni]]l [[1459]] kogunes [[Mantova]]sse paavsti poolt kokku kutsutud kongress, et arutada ristisõja alustamist. Sinna olid kutsutud kõik kristlikud valitsejad. Et kohale oli tulnud liiga vähe osavõtjaid, lükati istungite algus edasi [[26. september|26. septembrile]]. Ka siis oli osavõtjaid vähe ja läbirääkimised jooksid ummikusse. [[Venezia vabariik|Venezia]] kasutas venitamistaktikat, [[Saksamaa]] delegaat [[Gregor Heimburgist]] käitus paavstiga ülbelt. Sakslased lubasid lõpuks koguda 32 000 jalaväelast ja 10 000 ratsaväelast, kuid [[Saksa-Rooma keiser]] [[Friedrich III (Saksa-Rooma keiser)|Friedrich III]] jättis sise- ja välisraskuste tõttu selle lubaduse täitmata. Prantslased aga blokeerisid kongressi, sest [[Anjou hertsog]] ei saanud paavsti toetust oma nõudmistele [[Napoli kuningriik|Napoli kuningriigi]] troonile. Kongress otsustas pidada osmanite vastu kolmeaastase sõja, kuid tegelikult midagi ette ei võetud. Enne kongressi laialisaatmist andis paavst välja [[bulla]], milles tõotas [[patt]]ude andeksandmist kõigile ristisõjas osalejatele. Ta tunnustas [[Vlad III]] võitlust türklastega. Pius II tegi Mantova pühapaika [[palverännak]]u.
 
Kui levisid kuuldused, et [[Türgi sultan|sultan]] [[Mehmet II]] kahtleb [[islam]]is, saatis paavst talle sõja ärahoidmiseks kirja pakkumisega, et sultan saab [[kristlus]]e vastuvõtmisel Idamaade keisriks. See ettepanek lükati tagasi, kuid teise versiooni järgi ei saatnudki paavst seda kirja ära.
 
Aastal [[1463]] kutsus Pius II uuesti alustama ristisõda, mida ta kavatses seekord isiklikult juhtida. Venezia ja Ungari lubasid paavsti sõjas toetada. [[18. juuni]]l [[1464]] võttis ta Roomast kaasa [[Peetruse rist]]i ja siirdus ristisõdijate kogunemispaigaks määratud [[Ancona]]sse, kust ta leidis eest vaid väikese seltskonna. Kui Venezia laevastik lõpuks saabus, nägi haigestunud paavst seda ainult aknast. Sõjakäik jäi paavsti surma tõttu ära.
 
Aastal [[1463]] kutsus Pius II uuesti alustama ristisõda, mida ta kavatses seekord isiklikult juhtida. Venezia ja Ungari lubasid paavsti sõjas toetada. [[18. juuni]]l [[1464]] võttis ta Roomast kaasa [[Peetruse rist]]i ja siirdus ristisõdijate kogunemispaigaks määratud [[Ancona]]sse, kust ta leidis eest vaid väikese seltskonna. Kui Venezia laevastik lõpuks saabus, nägi haigestunud paavst seda ainult aknast. Sõjakäik jäi paavsti surma tõttu ära.
==Osalus Napoli troonipärilustülis==
Pius II ajal puhkes tüli [[Napoli kuningriik|Napoli]] trooni pärast [[Anjou hertsog]]i [[René I (Napoli)|René I]] ja [[Alfonso V (Aragóni kuningas)|Alfonso V]] poja [[Fernando I (Napoli kuningas)|Fernando]] (Ferrante) vahel. Pius II pooldas Ferrantet. Paavsti otsus põhjustas Lõuna-Itaalias sõja [[Prantsusmaa]] ja [[Aragón]]i vahel. Sõda algas Mantova kongressi ajal. Paavst saatis Fernandole appi oma nõo [[Antonio Todeschini]]. Fernando tegi viimasest [[Amalfi hertsog]]i ning andis talle naiseks oma abieluvälisest suhtest sündinud tütre Maria.
 
Pius II ajal puhkes tüli [[Napoli kuningriik|Napoli]] trooni pärast [[Anjou hertsog]]i [[René I (Napoli)|René I]] ja [[Alfonso V (Aragóni kuningas)|Alfonso V]] poja [[Fernando I (Napoli kuningas)|Fernando]] (Ferrante) vahel. Pius II pooldas Ferrantet. Paavsti otsus põhjustas Lõuna-Itaalias sõja [[Prantsusmaa]] ja [[Aragón]]i vahel. Sõda algas Mantova kongressi ajal. Paavst saatis Fernandole appi oma nõo [[Antonio Todeschini]]. Fernando tegi viimasest [[Amalfi hertsog]]i ning andis talle naiseks oma abieluvälisest suhtest sündinud tütre Maria.
 
[[Prantsusmaa kuningas]] [[Louis XI]] loobus [[1461]] vastuolulistest [[Bourges'i pragmaatiline sanktsioonid|pragmaatiliste sanktsioonide]] otsustest, mis piirasid paavsti võimu Prantsusmaal. Sellega soovis kuningas saada paavsti poolehoidu Anjou René toetuseks, kuid kui Pius II jäi oma otsusele kindlaks, taastas Louis XI [[Pariisi ülikool]]i ja parlamentide protestidele toetudes need [[sanktsioon]]id kuninglike korraldustega.
 
==Suhted Poolaga <ref>'''Friedrich Georg von Bunge''', ''"Liv-, Esth- und Curländisches Urkundenbuch nebst Regesten"''.</ref>==
 
Pius II püüdis olla vahendajaks [[Kolmeteistaastane sõda|Kolmeteistaastases sõjas]] [[Poola kuningriik|Poola]] ja [[Saksa Ordu]] vahel ning kui see ei õnnestunud, siis [[ekskommunikatsioon|ekskommunitseeris]] ta [[Poola kuningas|Poola kuninga]] [[Kazimierz IV]] ning [[Preisimaa]] elanikud, kes võitlesid Saksa ordu vastu.
 
 
==Tirooli Sigismundi ekskommunitseerimine==
 
Pius II [[ekskommunikatsioon|ekskommunitseeris]] [[1. juuni]]l [[1460]] [[Tirooli hertsog]]i [[Sigismund (Tirooli hertsog)|Sigismund]]i, kes suhtus vaenulikult [[Nicolaus Cusanus]]e reformidesse. Ta ekskommunitseeris [[18. oktoober|18. oktoobril]] 1460 [[Gregorius Heimburgist|Gregoriuse Heimburgist]]. Tema osa selles [[Brixeni piiskopkond|Brixeni piiskopkonnaga]] seotud "[[Brixeni tüli]]s" tegi ta [[Saksamaa]]l ebapopulaarseks, kuid ta vabastas 1464 Sigismundi [[ekskommunikatsioon]]ist.
 
==Mainzi peapiiskopi tagandamine==
Pius II tagandas [[1461]] [[Mainzi peapiiskop]]i [[Diether von Isenburg]]i, kes soovis koos Böömimaa kuninga [[Jiří Poděbradyst|Jiříga]] kukutada Saksa-Rooma keisrit Friedrich III-t. Diether ei allunud paavsti otsusele, apelleerides kirikukogule, ning see tõi kaasa kodusõja. Dietheri asemele määrati peapiiskopiks [[Adolf II Nassaust]].
 
Pius II tagandas [[1461]] [[Mainzi peapiiskop]]i [[Diether von Isenburg]]i, kes soovis koos Böömimaa kuninga [[Jiří Poděbradyst|Jiříga]] kukutada Saksa-Rooma keisrit Friedrich III-t. Diether ei allunud paavsti otsusele, apelleerides kirikukogule, ning see tõi kaasa kodusõja. Dietheri asemele määrati peapiiskopiks [[Adolf II Nassaust]].
 
==Kontsiliarismivastane dekreet==
 
Pius võitles paavsti otsustamisvõimu eest vaimulikes ja ilmalikes küsimustes. [[18. jaanuar]]il [[1460]], päev enne Mantova kongressilt lahkumist, avaldas Pius II [[dekreet|dekreedi]] (teistel andmetel bulla) ''[[Execrabilis]]'', mis oli suunatud kontsiliarismiliikumise vastu. Ta mõistis hukka paavsti [[apellatsioon]]id oikumeenilisele kirikukogule ning kuulutas ketserlikuks õpetuse, mille kohaselt oikumeenilised kirikukogud on paavstide suhtes ülimuslikud.
 
==Pius II ja [[Eesti]] <ref>'''Friedrich Georg von Bunge''', ''"Liv-, Esth- und Curländisches Urkundenbuch nebst Regesten"''.</ref>==
 
Pius II saatis [[7. juuni]]l 1460 [[Saksa-Rooma keiser|keisrile]] lahendamiseks [[Tallinn|tallinlanna]] Wendula Vrese ja [[Stockholm]]i elaniku Brigitte Medeborgi vahelise kohtuasja.
 
 
===Vaidlus Tartu piiskopkonnas===
 
Pius II määras [[22. detsember|22. detsembril]] [[1459]] [[Tartu piiskop]]iks [[Helmich von Mallinkrodt]]i ja lubas [[24. veebruar]]il 1460 tal loobuda premonstraanlase ordurüüst. Pius II sätestas [[3. november|3. novembril]] 1459 Tartu [[kapiitel|kapiitli]] volitused vakantsiperioodil. Ta saatis [[3. detsember|3. detsembril]] 1461 Tartu piiskopile kirja piiskopikspühitsemise asjus.
 
===Vaidlus Saare-Lääne piiskopi määramise pärast===
Pius II tunnustas [[23. detsember|23. detsembril]] 1458 [[Saare-Lääne piiskop]]ina [[Jodokus Hoenstein]]i, kuid [[ekskommunikatsioon|ekskommunitseeris]] [[Johann Vatelkanne]] ja tema järgijad.
 
Pius II tunnustas [[23. detsember|23. detsembril]] 1458 [[Saare-Lääne piiskop]]ina [[Jodokus Hoenstein]]i, kuid [[ekskommunikatsioon|ekskommunitseeris]] [[Johann Vatelkanne]] ja tema järgijad.
 
[[Taani kuningas]] [[Christian I]] saatis 1458 ja 1459 seoses [[Saare-Lääne piiskopkond|Saare-Lääne piiskopkonnaga]] seotud probleemidega paavstile mitmeid kirju.
 
==Sisepoliitika==
 
[[Mantova]] kongressilt naastes viibis Pius II veidi [[Siena]]s. Rooma naasma oli ta sunnitud [[Tiburzio de Maso]] tõttu, kes lõpuks kinni võeti. Tema ajal kimbutasid [[Kirikuriik]]i mässavad [[Campania]] parunid ning [[kondotjeer]]id.
 
 
==Suhted kiriku institutsioonidega==
Pius II määras [[1463]] ametisolevate abbreviaatorite arvuks 24. Ta moodustas komisjoni kuuria reformimiseks ja püüdis taastada kloostridistsipliini.
 
Pius II määras [[1463]] ametisolevate abbreviaatorite arvuks 24. Ta moodustas komisjoni kuuria reformimiseks ja püüdis taastada kloostridistsipliini.
 
'''[[Benediktiinid]]'''
 
==Liturgilised otsused==
 
Pius II lubas 1460 [[Saksi hertsog]]il pidada [[vigiilia]]t [[Neitsi Maarja]] templissetoomise pühal.
 
 
==Teoloogilised vaidlused==
[[FilePilt:Ferdinand_Hetteš_-_České_poselství_před_papežem.jpg|thumbpisi|[[Hussiidid|Hussiitide]] saadikud paavsti juures.]].
Pius II püüdis maha suruda [[valdeslased|valdeslaste]] ja [[hussiidid|hussiitide]] liikumist. Ta tühistas [[Baseli kompaktaadid]], mis olid lubanud [[Böömimaa]]l [[armulaud|armulaua]] koos karikaga (''[[sub utraque specie]]''; [[utrakvism]]). Need plaanid põrkusid vastuseisule Böömimaal. [[Jiří Poděbradyst|Jiří]] oli salajasel kroonimisel vandunud taastada oma kuningriigis ühtsus Roomaga jumalateenimise viisides. Kuningat usaldades oli paavst tal aidanud tagasi saada katoliiklikku Breslau ([[Wrocław]]) linna. Aastal [[1461]] aga lubas Jiří oma alamatele Baseli kompaktaatide säilitamist. Aastal [[1462]] saabus Rooma saatkond, mis taotles Baseli kompaktaatide heakskiitmist. Pius ei nõustunud sellega, kuid läbirääkimistel ei jõutud enne Piuse surma mingi kokkuleppeni.
 
Vastased apelleerisid Piuse varasemale kontsiliarismile. Oma positsiooni selgitamiseks andis Pius seetõttu 1463 välja bulla ''''[[In minoribus agentes]]'''' (seal ütleb ta: "Saatke välja Aeneas, võtke vastu Pius").
 
Ta kaitses kiriku õpetust endise [[Chichesteri piiskop]]i [[Reginald Pecock]]i (Peacocki) kirjutiste vastu.
 
==Siena Katariina kanoniseerimine==
 
Pius II kanoniseeris [[29. juuni]]l [[1461]] [[Siena Katariina]].
 
==Uued piiskopkonnad==
 
*[[23. aprill]] [[1459]] [[Siena peapiiskopkond]]
*1460 [[Horvaatia]]s [[Modruši piiskopkond]]
 
==Kristlik eetika ja moraal==
 
1462 kuulutas Pius II [[orjandus]]e kristlasele suurimaks kuriteoks (''magnum scelus'').
 
==Onupojapoliitika==
Pius II pühitses oma sugulased [[Pius III|Francesco Todeschini Piccolomini]], [[Giacomo Ammannati-Piccolomini]] ja [[Niccolò Fortiguerra]] kardinalideks.
 
==Kardinalide pühitsemine==
 
Pius II pühitses 13 [[kardinal]]i 3 [[konsistoorium]]il. Tema ajal sai kardinaliks hilisem paavst [[Pius III]]. Lisaks itaallastele said kardinalideks 2 prantslast, 1 hispaanlane ja 1 austerlane.
 
Tema kirjutised on kõrgel kirjanduslikul tasemel ning annavad elava ja tõepärase ettekujutuse tema ajastu vaimust. Tema töödest anti välja palju trükke. Esimesed teostekogud anti välja [[1551]] ja [[1571]]. Kõik tema teosed on [[ladina keel|ladinakeelsed]].
 
Tema tähtsaim teos "Pius II märkmed" avaldati [[1584]] Gobelinuse varjunime all. Tähtsaks ajalooallikaks on ka tema kirjad, samuti "Böömimaa ajalugu" ja "Keiser Friedrich III ajalugu", mis on osalt [[autobiograafia|autobiograafiline]].
 
Elu esimesel poolel kirjutas ta hulga [[traktaat]]e oma aja [[poliitika|poliitilistel]] ja [[teoloogia|teoloogilistel]] vaidlusteemadel ning [[esteetika]]st.
 
"Kosmograafia" oli mõeldud maailma [[geograafia|geograafilise]] ja [[etnograafia|etnograafilise]] kirjeldusena. Sellest jõudis ta kirjutada ainult peatükid "Euroopast" ja "Aasiast". See töö tugines peamiselt klassikalistele [[kosmograaf]]idele. Tema teost kasutas hiljem [[Christoph Kolumbus]] oma reiside planeerimisel.
Kaasaegsed imetlesid väga teda kui poeeti. Tema maine ilukirjanikuna tuleneb siiski suurelt jaolt tema "Eurialusest ja Lucretiast". Ta kirjutas ka [[komöödia]]d, millest on säilinud vaid üks.
 
Pius II on kirjutanud ka hulga kõnesid, mida on peetud [[ilukõne]]de eeskujudeks.
 
Pius II kodulinn Pienza sai planeeringu tema ideede kohaselt. Piuse 600. sünniaastapäeva puhul peeti Sienas [[2. juuli]]l [[2005]] ''[[palio]]'' (hobuste võiduajamine), mille võitis [[Nobile Contrada del Bruco]] linnaosa hobusega Berio, millel ratsutas [[Luigi Bruschelli]] (Trecciolino).
 
===Teosed===
*[[1426]]–[[1428]] ''''Cinthia''''
*[[1435]] ''''Nimphilexis''''
*1456 ''''Artis retoricae praecepta''''
*[[1457]] ''''Historia Bohemica'''' ("Böömimaa ajalugu")
*1457 ''''De ritu, situ, moribus et conditione Germaniae''''
*[[1458]] ''''Historia rerum Frederici III imperatoris'''' ("Keiser Friedrich III asjade ajalugu") ehk "''Historia Friderici III. sive Historia Austriaca''" (Friedrich III ajalugu ehk Austria ajalugu")
*1458 ''''De Europa''''
 
==Surm==
 
Pius II suri [[14. august]]il [[1464]] kella 23 paiku [[Ancona]]s palavikku, olles siirdumas ristisõjale türklaste vastu. Juba [[18. juuni]]l [[Rooma]]st siirdudes oli paavst haiglane.
 
Ta maeti algul [[Rooma Peetri kirik|Peetruse kirik]]usse, [[süda]] aga Anconasse. [[1614]] viidi tema säilmed üle [[Sant'Andrea della Valle]] kirikusse Roomas.
 
==Hinnang==
''Catholic Encyclopedia'' andmetel oli ta diplomaadina Friedrichile kasulik, sest oskas kõigile jätta mulje, et on nende andunud pooldaja.
 
Pius II peetakse üheks haritumaks paavstiks, kuid ta oli oma varasemate eluviiside tõttu ka üks suuremaid seiklejaid. Teda on peetud üheks keskaja väljapaistvamaks paavstiks. Erinevad autorid on olnud üksmeelel tema kultuursuse ja annete suhtes, kuid eriarvamusi on tekitanud tema sagedased poliitilised tööandja vahetused ja meelemuutused ning kohanemine olukordadega, millesse ta sattus.
 
Paavstina juhindus ta kiriku huvidest, kui mitte arvestada teatavaid [[onupojapoliitika]] ilminguid.
 
[[Richard Garnett]] kirjutab ''[[Encyclopaedia Britannica]]'' [[1885]]. aasta väljaandes:
Piusi iseloomu põhijoon oli tema äärmine tundlik mõjutatavus. [[Kameeleon]]i kombel võttis ta värvi ümbritsevatelt oludelt ning võis alati sõltuda sellest, mis need olud sundisid teda olema. Nii et kui tema väljavaated avardusid ja tema kohustused süvenesid, siis avardus ja süvenes ka tema iseloom; ja tema, kes ta oli astunud ellu muutliku iseloomuna, lahkus sealt eeskujuliku ülemkarjasena.
 
Tema voorused ei olnud üksnes suured, vaid kõige silmatorkavamad olid need, mis on eriti iseloomulikud peenematele natuuridele. Ta võistles kellega tahes usinuses, elutarkuses, tarkuses ja julguses ning ühtlasi ületas enamikku inimesi maitse lihtsuses, kiindumuste püsivuses, mõnusas mänglevuses, suuremeelsuses ja halastuses. Kirikupeana oli ta võimekas ja tark ning näitas, et mõistab tingimusi, millel tema vaimuliku võimu monopol võib mõne aja püsida; ja isiklikud eesmärgid kõigutasid teda vaid pisut. Ta on eriti huvitav õpetlase- ja publitsistitüübina, kes teeb endale teed intellektuaalse jõuga, kuulutades ette aega, mil sulg on vägevam kui mõõk, ja mitte vähem tegelasena, kelles võib kõige eredamalt näha kesk- ja uusaegse vaimu kohtumist, enne kui viimane otsustavalt ülekaalu saavutab."}}
 
==Viited==
 
{{reflist|1}}
 
*[[Giuseppe Calamari]]: ''Il confidente di Pio II. Card. Iacopo Ammannati-Piccolomini (1422–1479)''. Roma, Milano, 1932.
*[[Enrico Carusi]]: ''Preventivi di spese per la spedizione contro il Turco al tempo di Pio II''. "Archivio muratoriano" 2, 16 (1915): 273–292.
*[[Anna-Maria Corbo]]: ''Pio II Piccolomini  : un papa humanista''. Roma, 2002.
*[[Claudio Crescentini]]: ''Nymphilexis: Enea Silvio Piccolomini, l'umanesimo e la geografia: manoscritti, stampati, monete, medaglie, ceramiche''. Roma, 2005.
*[[Giuseppe Cugnoni]]: ''Aeneas Silvii Piccolomini Senensis qui postea fuit Pius II. Pont. Max. Opera inedita''. "Atti della Accademia Nazionale dei Lincei" III, 8, 1883: 319–686.
*[[Hans Kramer]]: ''Untersuchungen zur "Österreichischen Geschichte" des Aeneas Silvius''. "Mitteilungen des Instituts für Österreichische Geschichtsforschung" 45, 1931: 23–69.
*Hans Kramer: ''Untersuchungen über die "Commentarii" des Papstes Pius II''. "Mitteilungen des Instituts für Österreichische Geschichtsforschung" 48, 1934: 58–92.
*[[Christopher B. Krebs]]: ''Negotiatio Germaniae. Tacitus' Germania und Enea Silvio Piccolomini, Giannantonio Campano, Conrad Celtis und Heinrich Bebel''. Vandenhoeck & Ruprecht, Göttingen 2005 ISBN 3-525-25257-9.
*[[Philipp Krejs]]: ''Aeneas Silvius Piccolomini am Hofe Friedrichs III. und die Anfänge des österreichischen Humanismus''. Wien, 1937.
*[[Willibrord Lampen]]: ''Aeneas Sylvius Piccolomini (Pius II) over den brand te Dordrecht (1457)''. "Bijdragen voor de geschiedenis van het bisdom van Haarlem" 44, 1926: 158–160.
*R. J. Mitchell: ''The Laurels and the Tiara. Pope Pius II, 1458–1464''. New. York: Doubleday & Co., Inc., 1963.
*[[Wilhelm Molsdorf]]: ''Eine Botschaft des Mainzer Erzbischofs Diether von Isenburg an Papst Pius II. vom Jahre 1462''. "Zentralblatt für Bibliothekswesen" 9, 1892: 504–508.
*[[Claudia Märtl]]: ''Wie schreibt ein Papst Geschichte?: Zum Umgang mit den Vorlagen in den "Commentarii" Pius II''. R. Schieffer, J. Wenta, "Die Hofgeschichtsschreibung im mittelalterlichen Europa: Projekte und Forschungsprobleme". Torún, 2006: 233–251.
*Claudia Märtl: ''Epigraphisches zu Papst Pius II. (Enea Silvio Piccolomini, 1405/58-1464)''. F.-A. Bornschlegel, "De litteris, manuscriptis, inscriptionibus ... Festschrift zum 65. Geburtstag von Walter Koch". Wien, 2007: 329–352.
*Claudia Märtl: ''Pius II. (1458–1464). Offensive und defensive Strategien seiner Selbstdarstellung als Papst''. M. Matheus, L. Klinkhammer, "Eigenbild im Konflikt. Krisensituationen des Papsttums zwischen Gregor VII. und Benedikt XV". Darmstadt, 2009: 63–87.
*[[Benedikt Konrad Vollmann]]: ''Enea Silvio Piccolominis "Historia Austrialis". Anmerkungen zu einer neuen Studie über die Fassungen des Werks''. "Beiträge zur Geschichte der deutschen Sprache und Literatur" 127, 2005: 240–246.
*[[Martin Wagendorfer]]: ''Die Editionsgeschichte der "Historia Austrialis" der Eneas Silvius Piccolomini.'' "Deutsche Archiv für Erforschung des Mittelalters" 64, 2008: 597–601.
*[[Helmut G. Walther]]: ''Ekklesiologische Argumentationen der Papstbullen von Pius II. bis Sixtus IV''. J. Dendorfer, C. Märtl, "Nach dem Basler Konzil: die Neuordnung der Kirche zwischen Konziliarismus und monarchischem Papat (ca. 1450 – 1475)". Berlin, 2008: 307–330.
*[[Benjamin Weber]]: ''Conversion, croisade et oecuménisme à la fin du Moyen-age. Encore sur la lettre de Pie II à Mehmed II''. "Crusades" 7, 2008: 181–197.
*[[Paul Weinig]]: ''Aeneas Silvius Piccolomini in Deutschland. Beobachtungen zur Überlieferung der lateinischen Handschriften''. "Pirckheimer-Jahrbuch" 11, 1996: 71–82.
*[[Arnold von Weyhe-Eimke]]: ''Das Haus der Piccolomini aus den vom Papste Pius II. adoptirten Familien Todeschini und Pieri auf der Herrschaft Nachod in Böhmen''. "Jahrbuch der heraldischen Gesellschaft Adler in Wien" 11, 1884: 97–107.
*[[Berthe Widmer]]: ''Enea Silvio Piccolomini. Papst Pius II.'' Basel/Stuttgart, 1960.
*[[George L. Williams]]: ''Papal Genealogy: The Families And Descendants Of The Popes.'' 2004.
*[[Rudolf Wolkan]]: ''Die Briefe des Eneas Silvius vor seiner Erhebung auf den päpstlichen Stuhl. Reisebericht''. "Archiv für österreichische Geschichte" 93, 1905: 351–369.
*Rudolf Wolkan: ''Eine ungedruckte Rede des Eneas Silvius Piccolomini''. "Mitteilungen des Instituts für Österreichische Geschichtsforschung" 34, 1913: 522–525.
 
{{algus}}
{{Eelnev-järgnev |
|eelnev = [[Calixtus III]]
|nimi = [[Rooma paavst]]
|aeg = [[1458]]–[[1464]]
|järgnev = [[Paulus II]]
}}
105 773

muudatust