Edvard Munch: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
P r2.7.2+) (Robot: lisatud cy:Edvard Munch |
Ei olnud duell |
||
44. rida:
[[1896]]. aasta kevadel lahkus Munch Berliinist ja sõitis Pariisi. Siin keskendus ta maalimise asemel graafikale ja [[litograafia]]le. Ta tegutses selle ala ühe kuulsaima kunstniku [[Auguste Clot]]’i käe all. Tänapäeval loetakse Munchi, just tänu tema originaalsele stiilile, üheks litograafia klassikuks. Pariisis võttis ta vastu tellimuse [[Baudelaire]] luulekogu „[[Kurja lilled]]“ illustratsioonide valmistamiseks, kuid kunstnik ei lõpetanud seda tööd.
Järgnevatel aastatel valmis hulgaliselt maale: „Metabolism“, „Aadam ja Eeva“, „Tüdrukud sillal“, „Elutants“, „Melanhoolia“ jpt. Tema maal „Elutants” väljendab selliseid igaühele arusaadavaid asju nagu noorus ja vanadus, lootused ja pettumused. Maalil „Melanhoonia” kujutas ta tuba, mis nagu lõõmaks õhtupäikeses, kuid ometi on aknast paisev maastik rahulik ja jahe. Seega võib oletada, et värvimäng toas peab väljendama kunstniku vaimuhaige õe Laura haavatud hinge rahutust. Uus sajand oli kunstniku karjääris tormilise arengu aeg. Munch hakkas tegema pingutusi muutmaks laadi („Ma tundsin, see (maalimine) võib muutuda maneeriks”), saamaks lahti kontuurjoone monotoonsusest ja lokaalse värvipinna omavolist – murdmaks välja ühetoonilisest negativismist, konfliktist keskkonnaga. Munchi murranguperioodi on kokku võetud sententsiks: „Kui enne oli tema elu tema kunst, siis nüüd sai tema kunstist tema elu” Paljud hakkasid huvituma ta töödest. Edu oli kahjuks saadetud pahedest, kunstnik hakkas liigselt alkoholi pruukima ja muutus üsna pea alkohoolikuks. 1902 kaotas ta
Alates [[1909]]. aastast elas Munch [[Norra]]s. Tähelepanuväärne on see periood eelkõige seetõttu, et läänelikust suurlinlikust seltskonna-enesehävitajast sai läänelikku tüüpi geeniusemüüdi trafaretile vastupidiselt kõrge eani elav ja loov askeetlik fjordierak, kontakti kompav nii Looduse, Elu kui enesega. Algul pesitses ta [[Kragerø]] linnas, kus ta maalis mitmeid klassikalisi maastikumaale ja osales Kristiania (Oslo) ülikooli sisekujunduse konkursil. [[1912]] aastal pandi ta tööd üles Sonderbundi näitusel [[Köln]]is. Kragerø’s lasi ta endale ehitada suured stuudiod, kus ta töötas ülikooli projekti kallal, mis pärast pikka poleemikat ja diskussioone lõpuks [[1916]] aastal vastu võeti. Samal aastal ostis ta endale maja Ekely asulas, kus elas aastaid endassetõmbunult, spartalikku elu. Põhimotiivideks kujunesid lihtsat taluinimesed, kes kündsid põldu, korjasid vilja jne. [[1923]]. aastal suri ta õde Laura.
| |||