Vikipeedia

Von Krahli Teater: erinevus redaktsioonide vahel

Sirvi ajalugu interaktiivselt
← Vanem muudatusUuem muudatus →
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
VisuaalneVikitekst
Resümee puudub
5. rida:
| pilt =
| moto = Pure Art
| asukoht = [[Rataskaevu tänav|Rataskaevu]] 10, Tallinn
| asutatud = 1992
| lõpp =
13. rida:
| märkused =
}}
 
 
 
{{Sisukord paremale}}
25. rida ⟶ 23. rida:
Kui püüda iseloomustada Von Krahli Teatri loomingut, siis läbivalt on olnud kaks tegevussuunda: esiteks laboratoorne sissepoolepööratus, mille puhul peetakse oluliseks eripäraste teatri- ja näitlejavahendite väljatöötamist ja arendamist, ning teiseks administratiivne tegevus, mille tulemusena on jõudnud publiku ette lavastused ning mille raames on tegeletud välissuhete arendamisega ja festivalide korraldamisega. Von Krahlis tehtava teatri taotlus on olla teistsugune teater, eksperimentidele avatud ning see on põhiolemuselt jäänud läbi aastate samaks, muutunud on institutsionaalne pool ja järjest professionaalsemaks ka kunstiline tase.
Siinne ülevaade Von Krahli Teatrist on ajaliselt jagatud viide perioodi. Von Krahli teatrile eelnes VAT Teater ja trupp nimega [[Ruto Killakund]]. Aastaid 1992-19941992–1994 iseloomustab uljas ja pöörane algus Rataskaevu tänava majas. Segaduste aastad 1994-19981994–1998 olid katsetamiseks ja hüppelauaks järgmisele, intensiivsele perioodile püsitrupiga aastatel 1998-20031998–2003. 2003. aastast sai alguse Von Krahli järjest laienev tegevus ning eesti kultuuriruumis uudsena alustas tegevust Von Krahli Akadeemia.
 
 
33. rida ⟶ 31. rida:
VAT Teatri kodulehelt: 1983. aastal võeti TPedI Kultuuriteaduskonda vastu järjekordne näitejuhtide kursus, kes 1984. aastal Vanalinna päevadel esimese avaliku ülesastumisena väljaspool kooli mängis Seitsme Linnuse pargis E.B.White'i lastelugu "Charlotte koob võrku" (lav. H. Saarm). Võib-olla andis see õnnestunud lastelugu tõuke selleks, et neli aastat hiljem lõi seesama kursus VAT Teatri.
1987. aasta kevadel, kui kursus lõpetas, oli "Tudengiteater" juba sündinud. "Tudengiteatri" nime all esitati [[Mart KampuseKampus]]e lavastust A.de Saint-Exupery "Väike prints", mida mängiti Tallinna Trükitööliste Klubis Rataskaevu 10 (hilisem Von Krahli asukoht). 1986. ja 1987. aasta suvel mängis "Tudengiteater" Neitsitorni ees muruplatsil [[Andres EhiniEhin]]i näitetükki "Kalevipoja lood", lavastajateks Peeter Jalakas, [[Aare Toikka]] ja [[Tiina Rebane]]. Sama seltskond sama nime all võttis osa Tartus korraldatud tudengiteatrite festivalist. Peeter Jalakas ja Aare Toikka käisid Vilniuse Ülikooli tudengiteatri tööga tutvumas. Tiina Rebane tõi Peda-kooli diplomitööna lavale Joseph Kesseli "Lõvi", Peeter Jalakas [[Artur AlliksaareAlliksaar]]e senilavastamata näiteloo "Nimetu saar". Nende esitamiseks väikeses saalis jõuti kokkuleppele Tallinna Linnahalliga. Reklaamitriki ning paroodiana suurte riiklike teatrite ees olevale RAT-ile kirjutati "VAT Tudengiteater". 1987. aasta kevadel sai tegijate tudengipõli otsa, kuid tahe teatritegu jätkata mitte.
1987. aastal oli Eesti Teatriliidu juurde asutatud noortekoondis ja Gorbatšovi sula tõi liiduvabariikide pealinnadesse, sealhulgas Tallinna, nn. teatriarenduskeskused, et ergutada stuudioteatrite tegevust. Nendes tuultes alustas VAT Teater 1987. aasta sügisel kui Tallinna Teatriarenduskeskuse Stuudio.
40. rida ⟶ 38. rida:
Teatritrupi nimest: Ruto on üks Lapi jumal, üsna äärmuslik tegelane, kelle juurde minnakse viimases hädas ning kellelt saab jõudu. Ruto on saami pärimuses umbes taoline jumalus, nagu kristluses on Kurat. Ta on kuri jumalus ja võib tuua inimestele haigusi. „Killakund“ aga on eesti keeles killakund ehk grupp, ühendus. Ruto nimi on ka vihje Eugenio Barba Odin Teatret’i mõjutustele. Ruto Killakund oli oma algusaastatel Eesti Rahvaluule Arenduskeskuse juures tegutsev otsinguline teatritrupp, kes tugines oma töös soome-ugri usundile ja mütoloogiale.
Ruto Killakunna algusaja tuumik oli moodustunud juba enne 1989. aastat VAT Teatri juures. Avalöögi aegu kuulus truppi seitse meest: Peeter Jalakas, Margus Värav, Agur Kuslap, Emil Rutiku, Jaanus Linno, Mart Nurk ja Hendrik Toompere jun. Selline koosseis püsis aga põgusalt. Ruto Killakunna tegevusaja põhituumikusse kuulusid Pille-Katrin Siilmann, Marke Tarmo, Margus Värav, Andres Mirme, Pirkko Vähi, Mari-Liis Roos, Enar Tarmo, [[Emil Rutiku]] ja Kristina Paškevicius.
Enne, kui Ruto rentis 1991. aastal oma tegevuseks Tallinna vanalinnas maja Rataskaevu tänaval (Rataskaevu 10), kus 1920. aastatel oli tegutsenud legendaarne Hommikteater ja hiljem Paul Pinna nimeline Rahvateater, tehti proove ja trenne kus juhtus -– Salme Kultuurikeskuses, erinevate asutuste saalides. Peeter Jalakas iseloomustab Ruto tegevust järgmiselt: "Mina olin just stažeerinud Eugenio Barba juures ja üritasin sealt saadud kogemusi siin kasutada. Võtsime oma üritust igal juhul väga tõsiselt. Meie lavastused sarnanesid ülesehituselt lahtise struktuuriga muusikateosele. Igal tegijal olid oma soolod ja koosmängimise partiid. Otsisime iga liigutuse alget näitleja seest, samuti pidi iga žest, näoilme põhjendatud olema. Näitlejad ei teinud ruumis ühtegi sammu, millel puudus semantiline tähendus. Oluline polnud see, et vaatajad kõike mõistaksid, vaid et näitleja ise aru saaks, mida teeb. Idee oli selles, et lavastus tervikuna tekitaks vaatajas tunde, nagu kuulaks ta muusikat, mille igast fraasist ta täpselt aru ei saa."
Ruto Killakunna tegevust ja vaimsust iseloomustas sissepoolepööratus – õigustust näitleja lavalisele tegevusele otsiti näitlejast endast, väline joonis ja tekstikatked olid vaid abivahendeiks. Esineti vaid asjassepühendatud sõprade ringile. Lavastusi teostati nappide vahenditega, kuid seda ehk mitte niivõrd majanduslikel põhjustel, vaid pigem seoses esteetiliste põhimõtetega. Peamisteks komponentideks olid liikumine, muusika ja vähene tekst. Kuna trupil ei olnud tehnilise personali palkamiseks piisavalt võimalusi, siis olid kõik peale „näitlejaks olemise“ ka midagi muud: näitleja-kostümeerija, näitleja-lavameister, näitleja-sekretär jne. Kui Ruto Killakund Rataskaevu tänavale ruumid sai, siis lõhuti sealt vana rahvateatri aegne lava välja ja tehti blackbox. Samas majas asub Von Krahli Teater tänaseni.
68. rida ⟶ 66. rida:
 
 
===Von Krahli Teatri sünd. Aastad 1992-19941992–1994===
Von Krahli Teater avati 31. oktoobril 1992. aastal August Kitzbergi „Libahundi“ etendusega Rataskaevu tänaval endises Trükitööliste Liidu majas. Teatri juhiks sai Peeter Jalakas. Teatri avamisest saadik on tegutsenud esimesel korrusel ka [[Von Krahli baar]], mille teenistus aitab teatril ots otsaga kokku tulla.
Von Krahli Teatri algse tuumiku moodustasid Ruto Killakunda kuulunud inimesed. Umbes kümme inimest, kel kõigil oli teatris mitu ametit -– näitlejad, lavatöölised, tehnikud. Mõne aastaga see kooslus ammendas end ja lagunes. Tulid uued inimesed, kuid püsitruppi ei moodustunud.
Teatri asutamisaastal määratles Jalakas oma teatrit kui projektipõhist vastandudes suurtele repertuaariteatritele. Von Krahli üheks eesmärgiks on alati olnud erinevate teatritruppide ja stiilide tutvustamine Eestis. Veel korraldati ka muid üritusi: karnevale, kraamimispäevi, perehommikuid, volbriöid, tehti koostööd NYYD muusikafestivaliga jne. 1993. aasta alguses sai hoo sisse ka kuuldemängude kuulamise võimalus VKT baaris.
85. rida ⟶ 83. rida:
 
 
===Von Krahli Teater aastatel 1994-19981994–1998===
 
Perioodi aastatel 1994-19981994–1998 iseloomustab otsingulisus, kuid samas ka pidetus. Teatril ei ole märgata kindlat suundumust, kontseptsiooni. Proovitakse ühte ja teist, kombatakse teatri piire.
Aastatel 1994-19961994–1996 oli Peeter Jalakas Von Krahli kõrvalt ka Rakvere Teatri juht ning aastatel 1994 ja 1995 kujunes suureks küsimuseks teatri püsimajäämine üldse. Ajakirjandusest käis läbi pidev rahanappuse mainimine. Sügisest 1995 tulid Nukuteatrist VKT-sse tööle näitlejad Mart Kampus, Sven Kuntu ja Aita Vaher, rõhk püüti panna jälle oma produktsioonile. Von Krahlis lavastas palju Mart Kampus, orienteeritus oli lastele ja noortele. Neil aastatel tegeles VKT palju muusika, tantsu ja teatri omavaheliste suhetega. Viiendal hooajal oli Von Krahlil ka esimest korda võimalik pöörduda toetuse saamiseks Kultuuriministeeriumi poole, varemalt ei näinud seadus ette erateatri toetamist riigikassast. 1997. aastal eraldatigi 400 000 krooni.
Aastatel 1994-19981994–1998 katsetati VKT-s palju kõikvõimalike suundadega: kahe teatri koostöölavastused (Krahl ja Rakvere), lastelavastused, muusikalavastused, tantsulavastused, kostüümiteater (Reet Ulfsaki lavastus "Der Konflikt"). See oli edasise arengu puhul oluline ja vajalik etapp, otsida erinevaid võimalusi teatris, kombata piire.
 
===Von Krahli Teater aastatel 1998-20031998–2003===
1998. aastast loodi Von Krahli juurde viiest noorest näitlejast koosnev püsitrupp. Truppi kuulusid algselt Enar Tarmo (nüüdne tehnikadirektor), Juhan Ulfsak, Erki Laur, Liina Vahtrik ja Tiina Tauraite, hiljem on liitunud Taavi Eelmaa, Mari Abel, Riina Maidre, Mart Koldits.
102. rida ⟶ 100. rida:
Teatrijuhiks sai 1998. aastal Priit Raud, tollal Tantsuinfokeskuse TIKE juht, praegu Kanuti Gildi SAALi ja Baltoscandali juht, Jalakas jätkas teatri kunstilise juhina. Priit Raud oli teatri direktoriks kuni 2004. aastani. 2004. aastast on nii teatri direktor kui ka kunstiline juht Peeter Jalakas.
Alates püsitrupi loomisest on Von Krahl muutunud oma programmis selgepiirilisemaks. Nende aastatega on jõutud oma algsest positsioonist -– tehti teistsugust teatrit ning kuuluti pigem marginaaliasse -– hoopis eesti teatri üheks tähelepanuväärsemaks ja selgema esteetilise programmiga teatriks. Ka Teatriliidu aastaauhindade ja nominatsioonide rohkus kinnitab seda. Väga palju on käidud välismaal. Kui eesti teatrist välismaal midagi teatakse, siis on see suurelt jaolt just Von Krahli Teatri teene. Samuti on Von Krahl muutunud nende aastatega veel populaarsemaks klubikultuuri kohaks. Von Krahli alla mahub kõike: nii muusikat, teatrit, tantsu kui ka filmi.
 
===Von Krahli Teater aastatel 2003-20092003–2009===
2003. aastal laiendas Von Krahl oma haaret veelgi, tekkis Von Krahli Akadeemia, mis annab põhjust rääkida järjekordse uue etapi algusest.
134. rida ⟶ 132. rida:
Jalakas tegeleb kulunud mõistete ja arusaamade uuesti lahti seletamisega, tõestades, et folkloor kui suuline pärimus ei ole vaid vanad rahvalaulud- ja jutud, vaid ka kõik tänapäevane. Jalakas tegeleb eesti kultuuri müüdi uurimisega ning toob sinna kõrvale ka rahvusvahelise postmodernistliku kultuuri, segab neid omavahel, võrdleb, ammutab ja liidab. Tegeleb eestlaste identiteediküsimusega, kasutades moodsaid lavavahendeid. Üldise globaliseerumise keskel on Jalakas osanud kombineerida ühte teisega, eesti kultuuripärandit "võõraga".
Jalakas on eesti teatris olnud üks esimesi põhjalikumalt ja järjekindlamalt multimeediat teatris katsetav lavastaja. Eri meediate kasutamise näitena võiks tuua Saša Pepeljajeviga kahasse loodud "Luikede järve" (2003). Seal on tantsu, videot, muusikat, näitlejaid. Sarnaselt "Libahundi" lavastusele on ka siin tegemist ühe müüdi dekonstrueerimisega. Peamine ei ole loo enda jutustamine, vaid lugu nendest, kellele kogu aeg neid mütoloogilisi lugusid räägitakse. Kuidas need lood mõjutavad läbi aegade inimeste arusaamu, uskumusi, enda identifitseerimist maailmas. Siit jõuamegi veel ühe Jalaka lavastuste esteetikas tähtsa komponendini -– interkultuurilisus. Eri kultuuride teadlik põimimine ja ühendamine on Eestis vähetuntud võte. Nii "Luikede järv" kui ka "Eesti ballaadid" (2004) on interkultuurilisuse ehedamad näited.
Olulisel kohal on Jalaka töödes ka muusika. Peaaegu kõigis tema lavastustes on muusika ja rütm ühed põhikomponendid, mida ta kasutab, millele toetub kunstilise terviku saavutamisel. Alates 1995. aastast on järjekindlalt koostööd tehtud Olari Eltsi ja NYYD Ensemble’iga ning viimastel aastatel ka Tõnu Kaljuste ja Nargen Operaga. Jalaka lavastuste kohta on ka öeldud, et need on kui visuaalne muusika.
302. rida ⟶ 300. rida:
*Meeskõrvalosa auhind: Taavi Eelmaa, "Mis juhtus pärast seda, kui Nora oma mehe maha oli jätnud ehk Ühiskondade toed"
*Sõnalavastuse eriauhind: Von Krahli teatri projekt "Kas on elu pärast kapitalismi?"
*Algupärase dramaturgia auhind: Von Krahli teater -– uuenduslik lähenemine tekstuaalsusele teatris, Akadeemia etendused ja "Homefucking Is Killing Prostitution"
321. rida ⟶ 319. rida:
 
'''Festival Draama auhinnad'''
*"Auhind näitlejannale" -– Tiina Tauraite, "Kajakas"
*"Auhind näitlejale" -– Juhan Ulfsak, "Kajakas"
*"Kajaka" erakordne tõlgendus -– "Kajakas"
 
353. rida ⟶ 351. rida:
'''Helmi Tohvelmani preemia'''
*Juhan Ulfsak -– provokatiivse, väljendusrikka ja mõtestatud kehakeele valdamise eest nii draama- kui tantsulaval.
'''New York Dance and Performance Award "The Bessie"'''
364. rida ⟶ 362. rida:
 
'''Festival Draama auhinnad'''
*Peeter Jalakas ja Saša Pepeljajev -– teatrikunsti piiride avardamise eest
 
'''Philip Morris Eesti tantsuauhind'''
*Aasta tegija 2003 -– Peeter Jalakas ja Saša Pepeljajev "Luikede järv"
 
376. rida ⟶ 374. rida:
====Riiklikud kultuuripreemiad====
*Kultuuripreemia 2008. aasta loominguliste saavutuste eest: Tõnu Kaljuste ja Peeter Jalakas lavastuse "Eesti meeste laulud" eest
*Kultuurpreemia 2006. aasta loominguliste saavutuste eest: Tõnu Kaljuste -– Veljo Tormise kooritsükkel "Naistelaulud" Naissaarel (Von Krahli Teater ja Nargen Opera)
*Kultuuripreemia 2004. aasta loominguliste saavutuste eest: Veljo Tomis, Tõnu Kaljuste, Peeter Jalakas, Aki Suzuki, Enar Tarmo, Reet Aus -– lavastus "Eesti ballaadid"
====Tallinna linna kultuuripreemia====
402. rida ⟶ 400. rida:
 
===Kontor===
*[[Peeter Jalakas]] -– teatrijuht
*[[Enar Tarmo]] -– tehnikadirektor
*[[Katrin Vingel]] -– projektijuht
*[[Annika Vamper]] -– administraator, projektijuht
*[[Tarmo Tähepõld]] -– projektijuht
*[[Kersti Karro]] -– piletiadministraator
 
===Tehnikud===
*[[Anne-Mai Heimola]] -– rekvisiitor
*[[Janno "John" Jaanus]] -– helitehnik
*[[Emer Värk]] -– videokunstnik
*[[Oliver Kulpsoo]] -– valguskunstnik
*[[Kaido Kivitoa]] -– tehnikakunstnik
 
==Allikad==
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/wiki/Von_Krahli_Teater"