Lõhavere linnamägi: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Õli (arutelu | kaastöö)
Õli (arutelu | kaastöö)
Resümee puudub
7. rida:
Eesti muinasvanema [[Lembitu]] linnuseks peetud Lõhavere on ühtlasi ka üks põhjalikumaid uuritud linnamägesid Eestis. Ka [[Läti Henrik]]u kroonikas mainitakse [[Sakala]] vanema [[Lembitu]] linnust ''"Castrum Leole"'' nime all.
 
Lõhavere linnuse avastajaks oli [[1880]].kohalik aastamõisnik suvel kooliõpetajaHelmsersen, arheoloogkelle kutsel [[Jaan Jung]], kes[[14. juuni]]l [[1880]] teostas seal ka esimesed kaevamised. TemaJaan Jung oli ka esimene, kes pidas linnust Lembitule kuuluvaks, mida hilisemad uurimused ka kinnitasid.{{lisa viide}} Põhjalikumalt on linnust arheoloogiliselt uuritud [[Harri Moora]] juhtimisel. Leiumaterjal kinnitab, et [[Lõhavere]] oli linnusena kasutusel 12.-13. saj. ja nimetatud ajavahemikus on see põlengutes kannatanud vähemalt kahel korral. Leiumaterjali hulgas on [[naaskel]], [[nuga]], [[tuleraud]], hõbe- ja pronksehted, aga samuti [[nool]]e- ja [[oda]]otsi, mõõgatükke ja isegi üks terve [[mõõk]].
 
[[Linnamägi]] kujutab endast neemikut, mida on kunstlikult veelgi kõrgendatud. Selle harjal asus nii seest kui väljast rõhtpalkidega toestatud liivavall. Vall oli pealt silutud palkteega ja sellel kõrgus ka mitu [[vahitorn]]i. Valli väljast toestav palksein oli kõrgem ning moodustas ühtlasi kaitserinnatise. Linnuse eri aegadel kasutusel olnud väravakohad asusid kirdes ja kagus. Väravakäikude küljed olid toestatud paekivist kivimüüriga. Oletatavasti kõrgus linnuse väravate kohal ka palkidest kaitsetorn.