Vikipeedia

Klaasikunst: erinevus redaktsioonide vahel

Sirvi ajalugu interaktiivselt
← Vanem muudatusUuem muudatus →
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
VisuaalneVikitekst
Resümee puudub
vikindus
1. rida:
{{vikindaviita}}
==Klaasi päritolu: müüdid ja legendid==▼
Klaasi leiutamine on kahtlemata üks olulisemaid saavutusi kultuuriajaloos. Algusest peale on see materjal üllatanud oma ainulaadsete omadustega: läbipaistvus või läbikumavus ja võime täita suur hulk kunstilisi ja praktilisi nõudmisi. Nii tavalise materjali nagu liiva[[liiv]]a sulatamisel saadud aine, mida on hiljem jahutatud, omandab üllatava välimuse. Tsivilisatsiooni algusaegadest on inimesed seostanud klaasi vääriskividega ning valmistanud ehteid ja esemeid, milles on ühendatud looduslikud materjalid ja käsitööliste poolt loodud klaas. Klaasimeistreid, kes suutsid keeruliste valemite ja salastatud koostiste abil seda hinnalist materjali oma sulatusahjudes luua, peeti sajandeid [[maag]]ideks. ▼
 
Tsivilisatsiooni algusaegadest on inimesed seostanud klaasi vääriskividega ning valmistanud ehteid ja esemeid, milles on ühendatud looduslikud materjalid ja käsitööliste poolt loodud klaas. Klaasimeistreid, kes suutsid keeruliste valemite ja salastatud koostiste abil seda hinnalist materjali oma sulatusahjudes luua, peeti sajandeid maagideks. Antiikaja[[Antiik]]aja kirjanduses saame aimu, et klaasi ei peetud väärtuslikuks mitte ainult praktilistel põhjustel. Kui vaatame sõnu mida kasutati antiikajal klaasi kirjeldamiseks, näeme, et sõna '''hyalos''' tähistas nii klaasi, kui ka midagi märga, sädelevat ja niisket. Samuti tähendab see sõna vihmapiiska ning selle sõnagasellega kirjeldati ka moraalsed väärtusi, rääkides läbipaistvast ja selgest. Sama lugu on sõnaga '''krystallos''', mis tähendab jääd või külmunud vett, aga mida kasutati ka klaasi ja mäekristalli[[mäekristall]]i tähenduses. Ladina keelse sõna '''vitrum''' tüvi tähendab '"nägema'" ja see võib vihjata ühele klaasi omadusele - – läbipaistvusele. Need füüsilised ja moraalsed väärtused näitavad, kui kõrgelt hinnati klaasi -vääriskividega seostatud materjali[[5. V sajandistsajand]]ist pärit [[Hiiobi raamatustraamat]]ust võib lugeda järgmisi ridu: '"Kust tulevad teadmised? Kust leitakse tarkus? Inimene ei pane tähele selle teid (...) Tarkust ei saa võrrelda ei kulla ei klaasiga.'" Need füüsilised ja moraalsed väärtused näitavad, kui kõrgelt hinnati klaasi.▼
▲Klaasi päritolu: müüdid ja legendid
 
Seda kõrgelt hinnatud materjali valmistsidvalmistasid ühiskonnas käsitöömeistrid, kelle töö oli ümbritsetud salapära ja müstikaga. Esimesed kirjalikud andmed valemite kohta on kirjutatud [[kiilkiri|kiilkirjas]], mis teeb neist arusaamise väga raskeks, ja näitab kui kiivalt hoiti klaasivalmistamise saladusi. Klaasikunst omandas müütilise tähenduse ja see pani aluse tervele reale rituaalidele, mille abil määrati sulatusahjule sobiv koht ja aeg, millal tohtis seal tuld süüdata. Tegelikult pole klaasileiutamise täpset aega raske kindlaks määrata, kuid juba antiikajast on seoses selle leiutamisega räägitud mitmeid legende. ▼
▲Klaasi leiutamine on kahtlemata üks olulisemaid saavutusi kultuuriajaloos. Algusest peale on see materjal üllatanud oma ainulaadsete omadustega: läbipaistvus või läbikumavus ja võime täita suur hulk kunstilisi ja praktilisi nõudmisi. Nii tavalise materjali nagu liiva sulatamisel saadud aine, mida on hiljem jahutatud, omandab üllatava välimuse.
▲Tsivilisatsiooni algusaegadest on inimesed seostanud klaasi vääriskividega ning valmistanud ehteid ja esemeid, milles on ühendatud looduslikud materjalid ja käsitööliste poolt loodud klaas. Klaasimeistreid, kes suutsid keeruliste valemite ja salastatud koostiste abil seda hinnalist materjali oma sulatusahjudes luua, peeti sajandeid maagideks. Antiikaja kirjanduses saame aimu, et klaasi ei peetud väärtuslikuks mitte ainult praktilistel põhjustel. Kui vaatame sõnu mida kasutati antiikajal klaasi kirjeldamiseks, näeme, et sõna '''hyalos''' tähistas nii klaasi, kui ka midagi märga sädelevat ja niisket. Samuti tähendab see sõna vihmapiiska ning selle sõnaga kirjeldati ka moraalsed väärtusi, rääkides läbipaistvast ja selgest. Sama lugu on sõnaga '''krystallos''', mis tähendab jääd või külmunud vett, aga mida kasutati ka klaasi ja mäekristalli tähenduses. Ladina keelse sõna '''vitrum''' tüvi tähendab 'nägema' ja see võib vihjata ühele klaasi omadusele -läbipaistvusele. Need füüsilised ja moraalsed väärtused näitavad, kui kõrgelt hinnati klaasi -vääriskividega seostatud materjali. V sajandist pärit Hiiobi raamatust võib lugeda järgmisi ridu: 'Kust tulevad teadmised? Kust leitakse tarkus? Inimene ei pane tähele selle teid(...) Tarkust ei saa võrrelda ei kulla ei klaasiga.'
 
Kõige tuntuma ja levinuma autoriks on [[Plinius Vanem]], kes kirjutab oma raamatus "Looduse Ajalugu", et avastamiskohaks oli paik [[Vahemeri|Vahemere]] rannikul [[Belo]] jõe suudme lähedal. Plinius kirjutab: "Räägitakse et [[salpeeter|salpeetriga]] kauplejad jäid oma laevadega ankrusse ja hakkasid rannal süüa tegema. Kuna nad ei leidnud ühtegi kivi, millega katelt toestada võtsid nad oma laevalastist ühe kamaka salpeetrit. Selle põlemisel ja rannaliivaga segunemisel tekkis klaasjas materjal." Legend levis ning klaasi algmaterjalide hulk kasvas, kuid sellistes tingimustes poleks sulamisprotsess võimalik olnud. Samuti ei leia see lugu tõestust tänapäeva [[arheoloogia]]s, sest esimesed klaasileiud pärinevad pronksiaegsest [[Mesopotaamia]]st, kus sealsed keraamikud juhuslikult klaasi leiutasid.
▲Seda kõrgelt hinnatud materjali valmistsid ühiskonnas käsitöömeistrid, kelle töö oli ümbritsetud salapära ja müstikaga. Esimesed kirjalikud andmed valemite kohta on kirjutatud kiilkirjas, mis teeb neist arusaamise väga raskeks, ja näitab kui kiivalt hoiti klaasivalmistamise saladusi. Klaasikunst omandas müütilise tähenduse ja see pani aluse tervele reale rituaalidele, mille abil määrati sulatusahjule sobiv koht ja aeg, millal tohtis seal tuld süüdata.
Tegelikult pole klaasileiutamise täpset aega raske kindlaks määrata, kuid juba antiikajast on seoses selle leiutamisega räägitud mitmeid legende. Kõige tuntuma ja levinuma autoriks on Plinius Vanem, kes kirjutab oma raamatus 'Looduse Ajalugu', et avastamiskohaks oli paik Vahemere rannikul Belo jõe suudme lähedal.
Plinius kirjutab: 'Räägitakse et salpeetriga kauplejad jäid oma laevadega ankrusse ja hakkasid rannal süüa tegema. Kuna nad ei leidnud ühtegi kivi, millega katelt toestada võtsid nad oma laevalastist ühe kamaka salpeetrit. Selle põlemisel ja rannaliivaga segunemisel tekkis klaasjas materjal.'
Legend levis ning klaasi algmaterjalide hulk kasvas, kuid sellistes tingimustes poleks sulamisprotsess võimalik olnud. Samuti ei leia see lugu tõestust tänapäeva arheoloogias, sest esimesed klaasileiud pärinevad pronksiaegsest Mesopotaamiast, kus sealsed keraamikud katsetuste käigus leiutasid juhuslikult klaasi. Klaasist valmistati vääriskividele sarnanevaid helmeid. Nende enamjaolt helesiniste ja roheliste esemete valmistamseks anti klaasile esmalt sobiv kuju, seejärle helmed lihviti.
Teisel aastatuhandel e. Kr. suutsid klaasimeistrid valmistada õõnsaid esemeid kuumtöötlemise teel, mitte neid klaasplokist välja lihvides.▼
 
▲TeiselKlaasist valmistati vääriskividele sarnanevaid helmeid. Nende enamjaolt helesiniste ja roheliste esemete valmistamiseks anti klaasile esmalt sobiv kuju, seejärel helmed lihviti. II aastatuhandel e. Kr. suutsid klaasimeistrid valmistada õõnsaid esemeid kuumtöötlemise teel, mitte neid klaasplokist välja lihvides.
 
==Esimesed tehnikad==
Alates aastast 1650 e.Kr hakati tuum- ja vabatehnikas valmistama väikeseid klaasesemeid. Kindlasti oli see enne klaasipuhumise leiutamist kõige levinum tehnika õõnesvormide valmistamisel. Selle jaoks moodustati metallvarva otsa südamik e.ehk tuum, mille kujuliseks jäi nõu sisemus. Tuum valmistati savist, liivast või mõnest muust orgaanilisest ainest. Tuumale hakati koguma klaasi, ksteskastes seda kuuma klaasisulami sisse ja/või kerides tuumale sulaklaasniiti. Seejärel rulliti valmivat eset tasasel pinnal, et tasandada klaasi paksust ja silendada pinda. Esemeid kaunistati värviliste klaasniitidega ja siluti üle metalltööristagametalltööriistaga seejärel liideti anumale külge sangad, jalg, alus ja serv. Kõige lõpuks võeti anum metallvarva otsast. Jahtunud klaaseseme seest eemaldati tuum. Selles tehnikas tehti palju erineva kujuga vorme, mis olid sarnased tänapäeva keraamikale. Mitmesuguste vormide kasutuselevõtt tõi kaasa uute tehnikate tekke, mille abil klaasimeistrid said valmistada kauneid ja keerukaid anumaid. Nende loomisel kasutati ka keraamikute ja metallikunstnike abi.▼
 
Selles tehnikas tehti palju erineva kujuga vorme, mis olid sarnased tänapäeva [[keraamika]]le. Mitmesuguste vormide kasutuselevõtt tõi kaasa uute tehnikate tekke, mille abil klaasimeistrid said valmistada kauneid ja keerukaid anumaid. Nende loomisel kasutati ka keraamikute ja metallikunstnike abi. Üks vormide võimalusi oli valada sulatatud klaas metallist abivahendiga lahtisesse vormi ning pressida viskoosset massi seni, kuni see võttis vormi kuju. Hiljem eemaldati ese vormist ja lihviti.
'''ESIMESED TEHNIKAD'''
 
Hiljem eemaldati ese vormist ja lihviti. Selle tehnika abil valmistati vääriskividele sarnaseid esemeid, plaate, väikeseid reljeefe[[reljeef]]e või inkrustratsioone[[inkrustatsioon]]e mööbli kaunistamiseks. Kasutati ka mitmeosalisi vorme, milles klaasipuru sulatati niikaua kuni see vormikuju võttis vormi kuju. See tehnika, mida tänapäeval nimetatakse ''pate de verre'', oli väga levinud Mesopotaamias, [[Egiptus]]es, [[Foiniikia]]s ja [[Kreeka]]s. ▼
 
Aastal 1500 eKr võeti Mesopotaamias kasutusele [[mosaiik]]tehnika, milles on valmistatud ühed kaunimad antiikaja esemed. Mosaiikklaasi päritolu pole täpselt teada, kuid I saj.sajandil eKr levis see päris kiiresti. Väikeste erinevustega valmistati mosaiikklaasi tavaliselt erinevatest, varem ette valmistatud osadest, mis pandi vormi ja kuumutati kuni erinevad klaasitükid omavahel segunemata kokku sulasid. Mosaiiktehnikas kaussidel, klaasidel ja teistel anumatel võime näha lugematudlugematuid mitmevrvilisimitmevärvilise (klaasi abil loodud) mustrivariante. Kasutati nii ühe kui ka mitmevärvilisi, nelinurkse kujugaväga jterineva kujuga mosaiiklõike. ▼
▲Alates aastast 1650 e.Kr hakati tuum ja vabatehnikas valmistama väikeseid klaasesemeid. Kindlasti oli see enne klaasipuhumise leiutamist kõige levinum tehnika õõnesvormide valmistamisel. Selle jaoks moodustati metallvarva otsa südamik e. tuum, mille kujuliseks jäi nõu sisemus. Tuum valmistati savist, liivast või mõnest muust orgaanilisest ainest. Tuumale hakati koguma klaasi, kstes seda kuuma klaasisulami sisse ja/või kerides tuumale sulaklaasniiti. Seejärel rulliti valmivat eset tasasel pinnal, et tasandada klaasi paksust ja silendada pinda. Esemeid kaunistati värviliste klaasniitidega ja siluti üle metalltööristaga seejärel liideti anumale külge sangad, jalg, alus ja serv. Kõige lõpuks võeti anum metallvarva otsast. Jahtunud klaaseseme seest eemaldati tuum. Selles tehnikas tehti palju erineva kujuga vorme, mis olid sarnased tänapäeva keraamikale. Mitmesuguste vormide kasutuselevõtt tõi kaasa uute tehnikate tekke, mille abil klaasimeistrid said valmistada kauneid ja keerukaid anumaid. Nende loomisel kasutati ka keraamikute ja metallikunstnike abi.
ÜKs vormide võimalusi oli valada sulatatud klaas metallist abivahendigalahtisesse vormi ning pressida viskoosset massi seni kuni see võttis vormi kuju.
▲Hiljem eemaldati ese vormist ja lihviti. Selle tehnika abil valmistati vääriskividele sarnaseid esemeid, plaate, väikeseid reljeefe või inkrustratsioone mööbli kaunistamiseks. Kasutati ka mitmeosalisi vorme, milles klaasipuru sulatati niikaua kuni see vormikuju võttis.
See tehnika mida tänapäeval nimetatakse ''pate de verre'''ks oli väga levinud Mesopotaamias, Egiptuses, Foiniikias ja Kreekas
Aastal 1500 eKr võeti Mesopotaamias kasutusele mosaiiktehnika, milles on valmistatud ühed kaunimad antiikaja esemed.
▲Mosaiikklaasi päritolu pole täpselt teada, kuid I saj. eKr levis see päris kiiresti.Väikeste erinevustega valmistati mosaiikklaasi tavaliselt erinevatest, varem ette valmistatud osadest, mis pandi vormi ja kuumutati kuni erinevad klaasitükid omavahel segunemata kokku sulasid. Mosaiiktehnikas kaussidel klaasidel ja teistel anumatel võime näha lugematud mitmevrvilisi (klaasi abil loodud) mustrivariante. Kasutati nii ühe kui ka mitmevärvilisi, nelinurkse kujuga jt kujuga mosaiiklõike.
Mosaiikklaasi kasutamine näitab, et klaasi töötlemine oli tänu suurte tehniliste teadmistega klaasimeistritele kõrgelt arenenud.
Nagu järgmistest peatükkidest näha, eeldas mosaiiktehnika kasutusele võtmine mitmekülgseid teadmisi, nagu näiteks erinevate klaaside omavahelise sobivuse uurimine, sulatusahju temp. kontrollimine jne. Võrreldes klaasimeistrite võimalusi antiikajal ja etänapäeval, mõgistame, miksl klaasimeistreid ja nende loominguet nii kõrgelt hinnati.Selgeks saab ka see miks nad põlvkond põlvkonna järel oma oskusi kiivalt varjasid. Klaasimeistrite põhjalikud teadmised keemast ja füüsikast võimaldasid neil valmistada erilisi esemeid, mis ei olnud jõukohane teiste alade meistritele. Mosaiikklaasi valmistamise ja tuumtehnika kasutamise raskus viis selle tehnika kõrvalejäämiseni I saj eKr, kui leiutati klaasipuhumistehnika. Rooma klaasimeistrid kandsid mosaiikklaasi kunstilise ja tehnilise kvaliteedi üle puhumistehnikas valmistatud klaasile. Kõik laasitöötlemise tehnikad, mis tekkisid enne klaasipuhumise kasutusele võtmist, levisid laial geograafilisel alal mille keskpunktis oli Väike-Aasia, Egiptus ja Mükeene.
Umbes aastal 1200 eKr oli pidevate sõdade tagajärjel Vahemere aladel kriis. Seetõttu ei toodetud enam luksusesemeid ja klaasivalmistamine lõpetati kuni aastani 900 eKr. Konfliktide lõpp ja majanduse stabiliseerumine tõi kaasa klaasikunsti uuestisünni.
IX saj eKr tekkisid ka uued klaasitootmispiirkonnad: esmalt Pärsia, siis Süüria, Foiniikia ja Kreeka, seejärel Vahemere idaosa ja Etruuria. Suurem tootmine kujunes välja VII saj eKr, kui Foiniikia kaupmehed kasutasid Vahemere rannikul kaubeldes klaasi vahetusrahana, levitades nii ühtlasi ka meistrite toodangut.
 
Mosaiikklaasi kasutamine näitab, et klaasi töötlemine oli tänu suurte tehniliste teadmistega klaasimeistritele kõrgelt arenenud. Mosaiiktehnika kasutusele võtmine eeldas mitmekülgseid teadmisi, nagu näiteks erinevate klaaside omavahelise sobivuse uurimine, sulatusahju temperatuuri kontrollimine jne. Võrreldes klaasimeistrite võimalusi antiikajal ja tänapäeval, mõistame, miks klaasimeistreid ja nende loomingut nii kõrgelt hinnati. Selgeks saab ka see, miks nad põlvkond põlvkonna järel oma oskusi kiivalt varjasid. Klaasimeistrite põhjalikud teadmised [[keemia]]st ja [[füüsika]]st võimaldasid neil valmistada erilisi esemeid, mis ei olnud jõukohased teiste alade meistritele.
 
Mosaiikklaasi valmistamise ja tuumtehnika keerulisus viis nende tehnikate kõrvalejäämiseni I sajandil eKr, kui leiutati [[klaasipuhumine|klaasipuhumistehnika]]. [[Rooma riik|Rooma]] klaasimeistrid kandsid mosaiikklaasi kunstilise ja tehnilise kvaliteedi üle puhumistehnikas valmistatud klaasile. Kõik klaasitöötlemise tehnikad, mis tekkisid enne klaasipuhumise kasutuselevõtmist, levisid laial geograafilisel alal, mille keskpunktis oli [[Väike-Aasia]], Egiptus ja [[Mükeene]]. Umbes aastal 1200 eKr oli pidevate sõdade tagajärjel Vahemerealadel kriis. Seetõttu ei toodetud enam luksusesemeid ja klaasivalmistamine lõpetati kuni aastani 900 eKr. Konfliktide lõpp ja majanduse stabiliseerumine tõi kaasa klaasikunsti uuestisünni. 9. sajandil eKr tekkisid ka uued klaasitootmispiirkonnad: esmalt [[Pärsia]], siis [[Süüria]], [[Foiniikia]] ja Kreeka, seejärel Vahemere idaosa ja [[Etruuria]]. Suurem tootmine kujunes välja 7. sajandil eKr, kui Foiniikia kaupmehed kasutasid Vahemere rannikul kaubeldes klaasi vahetusrahana, levitades nii ühtlasi ka meistrite toodangut.
'''KLAASI KASUTAMINE ANTIIKAJAL'''
 
==Klaas Egiptuses==
Egiptuse vallutamine kreeklaste poolt Hellenismi ajal (IV-III eKr)pani aluse selle maa klaasikunsti taasünnile, muutes Aleksandria klaasi kvaliteedi ja hinnalisuse poolest võrdväärseks Siidoni (Foiniikia) klaasiga. Egiptuses olid levinud kõik eelnevalt mainitud klaasivalmistamise viisid, eriti tuumtehnika. Klaasesemed mis erinesid omadustelt keraamikast, metallist jm materjalist valmistatud asjadest, võeti hästi vastu.
Egiptuse vallutamine kreeklaste poolt [[hellenism]]i ajal (4-3 sajand eKr) pani aluse selle maa klaasikunsti taassünnile, muutes [[Aleksandria]] klaasi kvaliteedi ja hinnalisuse poolest võrdväärseks Siidoni (Foiniikia) klaasiga. Egiptuses olid levinud kõik eelnevalt mainitud klaasivalmistamise viisid, eriti tuumtehnika. Klaasesemed, mis erinesid omadustelt keraamikast, metallist ja teistest materjalidest, võeti hästi vastu. Antiikajal valmistati klaasist lisaks ehetele ka nõsidnõusid, milles hoiti, säilitati ja serveeriti nii toitu jooke, ravimeid, salve ja parfüüme. Klaasnõusid eelistati nende sära, värvi, vedelikupidavusevedelikkupidavuse ja puhtuse pärast ning oluline oli seegi, et klaasanumasse ei jäänud eelnevalt seal olnud ainete lõhna, nagu seda juhtus metall või eraamilistekeraamiliste esemetega. Esimesed klaasnõud valmistati kallihinnaliste salvide ja parfüümide hoidmiseks, klaasi võis leida ka surnutele hauda kaasa pandud esemete seast. Lisaks sellele, et klaasanumates hoiti ravimiseks kasutatavaid õlisid, omistati raviomadusi ka klaasile endale. Klaasi kasutati koostisainena näiteks maohaiguste raviks mõeldud rohtude valmistamisel, jahvatatud klaasi kasutati hambapulbrina.
Lisaks sellele, et klaasanumates hoiti ravimiseks kasutatavaid õlisid, omistati raviomadusi ka klaasile enale. Klaasi kasutati koostisainena näiteks maohaiguste raviks mõeldud rohtude valmistamisel, jahvatatud klaasi kasutati hambapulbrina.
 
==Klaasipuhumine==
Kõik klaasi tootmis- ja kasutamisviisid hakkasid hoogsalt levima pärast Rooma ja Vahemere piirkonna poliitilist ja majanduslikku ühendamist. Rooma ajast pärit▼
 
[[Kategooria:Kunst]]
 
'''KLAASIPUHUMISE VÕIDUKÄIK'''
 
▲Kõik klaasi tootmis- ja kasutamisviisid hakkasid hoogsalt levima pärast Rooma ja Vahemere piirkonna poliitilist ja majanduslikku ühendamist. Rooma ajast pärit
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/wiki/Klaasikunst"