Vikipeedia

Esivanematekultus: erinevus redaktsioonide vahel

Sirvi ajalugu interaktiivselt
← Vanem muudatusUuem muudatus →
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
VisuaalneVikitekst
Resümee puudub
P Toimetamist
1. rida:
'''Esivanematekultus''' (ka '''surnutekultus''') on usundiline nähtus, mis seisneb surnud esivanemate või nende hingede austamises ja palvlemises. Selle aluseks oli on usk, et inimese hing pärast surma jätkab hauatagusesinimese maailmashing samasugustka eluhauataguses nagumaailmas maaoma pealelu. Esivanematekultust esineb paljude rahvaste usundites ja sellel on võib olla väga erinevaid rituaalseid väljendusi. Eriti olulise tähtsusega on surnud esivanemate austamine olnud Hiinas[[Hiina]]s ([[konfutsianism]]), Jaapanis[[Jaapan]]is ([[shinto]]), Aafrikas[[Aafrika]]s ja[[Polüneesia]]s Polüneesiasjm.
 
Surnud esivanemaid on peetudpeetakse hõimu kaitsevaimudeks või vahendajateks inimeste maailma ja jumalate või teispoolsuse vahel; on usutud, et nad võivad mingil viisil taassündida oma järglastes. Neile on toodud ohvreid ja pühendatud tseremooniaid; mõnede Aafrika hõimude juures onkaevatakse mahamaetud surnuid pühade puhul üles kaevatud, et neile austust avaldada.
 
Eesti muistses usundis usuti, et esivanemate [[hing]]ed elavad väljaspool surnukeha ja esinevad putukaina (liblikad, mardikad), lindudena ([[toonekurg]]) või madudena. Kujunes uskumus, et surnud esivanemad tulevad kodu külastama sügisesel [[hingedeaeg|hingedeajal]] või talvisel pööripäeval ning selleks puhuks kaeti neile ööseks toidulaud ja pererahvas magas maas õlgedel, jättes asemed "hingekestele". Võimalik, et kodu külastava esivanema hinge kujutelm sulas kokku hilisemate maja- ja koduhaldjatega.
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/wiki/Esivanematekultus"