Kasutaja:Robertpirk/Pank: erinevus redaktsioonide vahel

Kui võtta pangandust väga laia mõistena, võib selle algeid näha juba umbes 2000 aastat eKr Mesopotaamias. Pangad said alguse vajadusest hoiustada väärtuslikke kaupu, näiteks vilja. Alguses tegelesid sellega peamiselt templid ja paleed, sest need olid paremini turvatud. Eriti turvaliseks peeti templeid, kuna neid valvasid jumalad ja seetõttu usuti, et templid on varguste eest kaitstud. <ref name="brit">[http://www.britannica.com.ezproxy.utlib.ee/EBchecked/topic/51892/bank ''Encyclopaedia Britannica'']</ref>

Kui inimesed hakkasid arveldama kulla ja hõbedaga, muutus pangandus peamiselt väärismetallide keskseks. Rahvusvahelise kaubanduse arenemine tõi pankuritele uut tööd: valuuta vahetamine ja üldine müntide kontroll, et need sisaldaksid piisavalt kulda või hõbedat. Samuti kasutati pankurite abi rahvusvaheliste kaubandustehingute läbiviimisel. Selle asemel, et kulda üle mere viia, viidi hoopis kviitung, mis tõestas kulla olemasolu.<ref name="brit"/>

Esimesed tõelised pangad ei olnud aga enam seotud raha vahetamise või müntide tootmisega, vaid olid taaskord seotud hoiustamisega. Nüüd hoiustati vilja asemel aga kulda ja hõbedat. Väga tihti juhtus, et pankuriks sai kullassepp, sest tema tegeles nagunii kullaga ja seega olid tal olemas selle hoiustamiseks turvalised võimalused. Jõukamatel inimestel tekkis kulla ülejääk – nad teenisid rohkem, kui kulutasid. Kuna oma vara turvamine kodus oleks olnud kulukas, hakkasid inimesed oma vara hoiustama kullasseppade juures. Kullassepad hoiustasidki inimeste kulda ja teenisid selle eest väikest kasumit.<ref name="brit"/>

Alguses pakkusid kullasseppadele konkurentsi ka valuutavahetajad. Kuna rahvusvaheline kaubandus tõi riikidesse sisse palju välisvaluutat, tekkis vajadus inimeste järele, kes muudaksid selle kodumaiseks rahaks. Nii tekkisidki inimesed, kes vermisid välismüntidest kodumaist raha. Kuna nad tegelesid rahaga, siis oli neil lihtne viia kokku inimesed kes vajasid laenu ja need, kellel oli võimalik laenu anda.<ref name="brit"/>

Tõeliselt tänapäevased pangad tekkisid aga renessanssiajal Euroopas. Alates 16. sajandist jagunesid pangad peamiselt kaheks: valuutavahetuspankadeks ja deposiitpankadeks.<ref name="brit"/>

Valuutavahetuspangad ei tegelenud pangandusega selle tänapäevases tähenduses. Üks funktsioon oli välisvaluutaga arveldamine. Teine, peamine funktsioon seisnes aga selles, et valuutavahetuspank võttis vastu väärtusi ja muutis selle pangarahaks. Kui panka toodi kulda kullakangide või välisvaluutana, siis pank vermis sellest pangaraha, mida kaupmehed koheselt aksepteerisid. See tähendas, et kaubatehingut tehes ei pidanud enam kulda kaaluma ja hindama selle väärtust, vaid sai maksta müntidega, millel oli juba kindel väärtus. Valuutavahetuspangale tähendas see seda, et neil ei olnud kunagi vaja omakapitali – kliendile antava pangaraha väärtus oli võrdne sellega, mis panka toodi. Loomulikult arvestati teenuselt ka väike tasu. Algusajal töötasid valuutavahetuspankadena näiteks Hamburgi Pank ja Amsterdami Pank. Kuigi seda tüüpi pangad olid omal ajal väga tähtsad, lõpetasid nad üldiselt tegevuse 19. sajandi teiseks pooleks.<ref name="brit"/>

Deposiitpangad jätkasid ja arendasid edasi seda, millega tegelesid kullassepad. Selle asemel, et kulla hoiustamise eest tasu küsida, maksid deposiitpangad hoiustajatele intresse. Vasutasuks lubasid hoiustajad pangal oma kulla välja laenata, mille pealt pank suuremat intressi võttis. Selline tegevus tõi majandusse juurde hulgaliselt raha ja aitas kaasa arengule. Sarnaselt valuutavahetuspankadele, tekkis ka deposiitpankade juurde pangaraha. Siinkohal ei olnud selleks aga mündid, vaid tõendid selle kohta, kui palju oli inimesel pangas raha. Algselt toimus arveldamine suusõnaliste kokkulepetena, hiljem kirjalike kviitungitena, millest arenesid välja pangatšekid. Nimelt ei makstud kaupade eest enam kullaga, vaid kirjutati välja kviitung, mille võis viia panka ja pank kandis ühe inimese arvelt kulla teise inimese arvele. Hiljem hakkasid pangad ise kviitungeid välja andma, millest arenes kullastandardil olev paberraha, mis tähendas, et teoreetiliselt oli võimalik viia raha panka ja saada vastu kindel kogus kulda. Tänapäevaks on enamik valuutasid kullastandardist loobunud. Deposiitpankadena asutati eri aegadel jargmised suured pangad: Inglismaa Pank, Veneetsia Pank, Rootsi Pank, Prantsusmaa Pank, Saksamaa Pank jt.<ref name="brit"/>