Tragöödia: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub
1. rida:
{{See artikkel|räägib kurbmängust; ploomisordi kohta vaata artiklit [[Tragöödia (ploom)]].}}
'''Tragöödia''' ehk '''kurbmäng''' on [[traagika|traagilise]] lõpplahendusega, traagilisel konfliktil põhinev [[näidend]]., Üksüks [[dramaatika]] [[žanr]]e (võrdleteised on [[komöödia]] ja [[draama]]ga).
{{toimeta}}
 
'''Tragöödia''' mõiste võeti esimesena kasutusele [[Vana-KreekasKreeka]]s, sõna ennastise tõlgendasidtähendab kreeklased[[kreeka kuikeel]]es „sokulaulu”"sokulaulu" (kr.k. ''tragos'' – '[[sokk (loom)|sokk]]' ja ''ode'' – 'laul') ja siitseetõttu kaon oletusedoletatud, et varasemad näitemängud võisid olla seotud sokuohvri toomisega või siis soku kui autasuga esimese koha võitnud [[koor (Vana-Kreeka)|koorile]], millel varasemates näitemängudes oli juhtiv osa. Pole välistatud ka võimalus, et kreeklased võtsid sõna üle mingilt teiselt rahvalt ja hiljem seletasid seda oma keelest lähtudes (nii nimetatud [[rahvaetümoloogia]]).
'''Tragöödia''' ehk '''kurbmäng''' on traagilise lõpplahendusega, traagilisel konfliktil põhinev [[näidend]]. Üks [[dramaatika]] [[žanr]]e (võrdle [[komöödia]] ja [[draama]]ga).
 
''[[Aristoteles'']] sidus tragöödia tekke eeslaulja eraldumisega ''ditürambe''[[ditüramb]]e laulvast koorist. Esialgselt oli ditüramb ülistuslaul veinijumal Dionysose[[Dionysos]]e auks. Tragöödia-etendused Kreekas kuulusidki kõigepealt kevadpidustuste, suurte dionüüsiate kavva ja hiljem said tavapärasteks muudelgi pidustustel.
'''Tragöödia''' mõiste võeti esimesena kasutusele Vana-Kreekas, sõna ennast tõlgendasid kreeklased kui „sokulaulu” (kr.k. ''tragos'' – sokk ja ''ode'' – laul) ja siit ka oletused, et varasemad näitemängud võisid olla seotud sokuohvri toomisega või siis soku kui autasuga esimese koha võitnud koorile, millel varasemates näitemängudes oli juhtiv osa. Pole välistatud ka võimalus, et kreeklased võtsid sõna üle mingilt teiselt rahvalt ja hiljem seletasid seda oma keelest lähtudes (nii nimetatud rahvaetümoloogia).
 
''Aristoteles'' sidus tragöödia tekke eeslaulja eraldumisega ''ditürambe'' laulvast koorist. Esialgselt oli ditüramb ülistuslaul veinijumal Dionysose auks. Tragöödia-etendused Kreekas kuulusidki kõigepealt kevadpidustuste, suurte dionüüsiate kavva ja hiljem said tavapärasteks muudelgi pidustustel.
 
Algul seisnesid etendused koori ja ühe näitleja dialoogis. Hiljem lisandus teine ja kolmaski näitleja, kuid koor säilitas siiski keskse osa.
 
Roomas, hoolimatapiirdusid teatrietendused näitekirjanike püüetest piirdusid teatrietendusedhoolimata peamiselt rahva naerutamise ja lõbustamisega ega käsitlenud kreeka draama kombel olulisi maailmavaatelisi ja kõlbelisi probleeme. Et sellised näitemängud haritumat ja nõudlikumat publikut ei rahuldanud, hakkas osa autoreid kirjutama näidendeid ainult lugemiseks.
 
'''''==Klassitsistlik tragöödia''''' ==
Aastal 1635 loodi [[Prantsuse akadeemiaAkadeemia]], eesmärgiga koostada prantsuse kirjakeele sõnaraamat ja normeerida [[prantsuse keel]]. Akadeemikud sekkusid pidevalt teatriellu, jälgides et see kõigiti vastaks riigihuvideleriigi huvidele. Eriti rangeiks muudeti reegleid nn kõrges žanris, tragöödias.
 
Aastal 1635 loodi Prantsuse akadeemia, eesmärgiga koostada prantsuse kirjakeele sõnaraamat ja normeerida prantsuse keel. Akadeemikud sekkusid pidevalt teatriellu, jälgides et see kõigiti vastaks riigihuvidele. Eriti rangeiks muudeti reegleid nn kõrges žanris, tragöödias.
Ei peetud lubatavaks vähimatki kõrvalekaldumist „kolme"kolme ühtsuse”ühtsuse" nõudest:
*Tegevuskoha ühtsus – tegevus pidi toimuma ühes lossis, või äärmisel juhul ühes linnas, tegelaste rändamine ühest linnast teisseteise, mis leidis aset Sheakspeare´'i draamas, oli klassitssistlikus tragöödias lubamatu.
*Ajaühtsus – kogu tragöödia sündmustik pidi mahtuma ööpäeva või veel parem - võtma samapaljusama palju aega kui näidend ise.
*Tegevusliini ühtsus – kõrvalliinide mitte lubaminevältimine tegevuses pidi suurendama näidendi tõepärasust.
Tragöödia võis olla ainult värssteos, vaatusi pidi olema 5. Valitseva värsivormina kujunes välja [[aleksandriin]], mille riimipaare draamas nimetati „heroilisteks"heroilisteks kupleedeks”kupleedeks". TragöödialavaleiTragöödialaval ei olnud lubatud „madalad”"madalad" seigad, füüsiline vägivald, labaste väljendite kasutamine. Tegelased pidid olema suursugused juba päritolult, sest oldi veendunud, et tragöödiale sobivaid ülevaid tundeid ei saa edasi anda lihtlabane [[kodanlane]] või [[plebei]].
 
Klassitsistlik maitse taunis igasugust eba- ja üleloomulikust. „Kolme ühtsuse” reeglite kehtestamine tulemuseks oli paratamatult näidendi vähene liikuvus; seiklustele pole klassitsistlikus tragöödias ülepea kohta ega aega.
 
Teiselt poolt tähendas aga see, et kogu sündmustik pidi mahtuma tegelaste kõnesse – kasvas monoloogide osa. Tegelaste pikad arutlused, mõtisklused ja sisekõned aitasid kaasa analüütilise ja psühholoogilise suuna arengule klassitsistlius teatris. Üleloomulikkuse ja liiga keerulise sümboolika vältimine lähendas klassitsistlikku teatrit mõneti ka draama realistlikule arengusuunale.
 
 
[[klassitsism|Klassitsistlik]] maitse taunis igasugust eba- ja üleloomulikust. „Kolme"Kolme ühtsuse”ühtsuse" reeglite kehtestamine tulemuseks oli paratamatult näidendi vähene liikuvus; seiklustele pole klassitsistlikus tragöödias ülepea kohta ega aega.
 
Teiselt poolt tähendas aga see, etKuna kogu sündmustik pidi mahtuma tegelaste kõnesse, kasvas monoloogide osa. Tegelaste pikad arutlused, mõtisklused ja sisekõned aitasid kaasa analüütilise ja psühholoogilise suuna arengule klassitsistlius teatris. Üleloomulikkuse ja liiga keerulise sümboolika vältimine lähendas klassitsistlikku teatrit mõneti ka draama realistlikule arengusuunale.
Klassikaline [[Eesti|eesti]] tragöödia on [[August Kitzberg|August Kitzbergi]] "Libahunt". Näidendi alguses visandab autor tegevuspaiga miljöö. Must ja nõgine rehetare, hiline talveõhtu, õues torm ja huntide ulgumine. Talupere on otsekui terdunud halvaendelisse ootusse- midagi tavatut on sündimas.
 
==Tragöödia Eestis==
''See artikkel on praegu väga viletsas seisus.''
Klassikaline [[Eesti|eesti]] tragöödia on [[August Kitzberg|August Kitzbergi]] "[[Libahunt (Kitzberg)|Libahunt]]". Näidendi alguses visandab autor tegevuspaiga miljöö. Must ja nõgine rehetare, hiline talveõhtu, õues torm ja huntide ulgumine. Talupere on otsekui terdunudtardunud halvaendelisse ootusse - midagi tavatut on sündimas.
''Igasugune abi selle täiendamisel ja parandamisel on teretulnud.''
 
[[Kategooria:Kirjandusžanrid]]