Erinevus lehekülje "Kasutaja:Teeletuul/Harilik kärnkonn" redaktsioonide vahel

Harilik kärnkonn elab tavapäraselt maismaal, siirdudes vette vaid lühikeseks, 6-8 päeva kestvaks kudemisperioodiks. [[talv|Talve]] veedavad kärnkonnad maismaal, olles septembri lõpust kuni aprillini pinnasesse kaevunud.
Harilik kärnkonn liigub tavaliselt aeglaselt jalutades või vahel ka lühikeste hüpetena, milleks kasutab korraga kõiki nelja [[jäse|jäset]]. Päevad veedab kärnkonn peitudes varem valmiskaevatud asemes või [[urg|urus]], mille ta on kaevanud metsataimede või nende [[juur|juurte]] alla, vahel ka [[kivi]] alla. Sellises peidukohas on ta oma värvi tõttu märkamatu. Harilikud kärnkonnad on aktiivsed videvikus ja öösiti, kui [[õhk]] on niiskem. [[päikeseloojang|Päikeseloojangu]] järel pimedast [[urg|urust]] väljudes võib kärnkonn [[jahipidamine|jahti pidades]] liikuda küllaltki pikki vahemaid. Märgade [[ilm|ilmadega]] on kärnkonn kõige [[aktiivsus|aktiivsem]]. Hommikuks on kärnkonn enamasti liikunud tagasi oma esialgsesse peidupaika ja selliselt võib ta elada ühes urus mitu kuud. Kärnkonnade peamiseks [[toit|toiduks]] on [[putukas|putukad]] ([[mardikalised|mardikad]] ja [[kahetiivalised]]) ning [[limused]] ka [[nälkjad|nälkjaid]], [[põrniklased|põrnikaid]], [[röövik|röövikuid]], [[kärbsed|kärbseid]], [[vihmauss|vihmausse]] ja isegi väikseid [[hiir|hiiri]]<ref name=Observer>{{cite book |title=The Observer's Book of British Wild Animals |last=Stokeo |first=W. J. |year=1980 |publisher=Frederick Warne |isbn=978-0-7232-1503-5 |pages=213–217 }}</ref><ref name=Surrey>{{cite web |url=http://www.surrey-arg.org.uk/SARG/08000-TheAnimals/SARGSpeciesData.asp?Species=Common_Toad |title=Common Toad |author=Daniel Winchester |publisher=Surrey Amphibian and Reptile Group |accessdate=2012-05-03}}</ref>. Väike ja kiirestiliikuv saak tabatakse sageli kiire keeleliigutusega, suuremat saaki haaratakse kogu [[suu|suuga]]. [[hammas|Hammaste]] puudumise tõttu neelavad kärnkonnad saaklooma tervena mitme neelatusega<ref name=Observer/>. Kindlat saaki kärnkonn ei tunnista, pigem ründab ja proovib ta pimedas jahti pidades ära [[toitumine|süüa]] iga pisikese tumeda liikuva kogu. Ühe [[uurimus|uurimuse]] käigus selgus, et harilik kärnkonn püüab kinni püüda 1 cm suurust tumedat paberitükki, pidades seda saagiks, kuid suuremate tükkide järele ta enam ei haara<ref>{{cite journal |author=Ewart, J. P. |year=1987 |title=Neuroethology of releasing mechanisms: Prey-catching in toads |journal=Behavioral and Brain Sciences |volume=10 |pages=337–405 |doi=10.1017/S0140525X00023128 |issue=3 }}</ref> . Kärnkonnad kasutavad saaki jahtides visuaalseid vihjeid ja nad [[nägemine|näevad]] väga väheses valguses. Sama valgusintensiivsuse juures ei suuda [[silm|inimsilm]] midagi eristada<ref>{{cite journal |author=Larsen, Lis Olesen; Pedersen, Jan Nyholm |year=1981 |title=The snapping response of the toad, ''Bufo bufo'', towards prey dummies at very low light intensities |journal= Amphibia-Reptilia |volume=2 |issue=4 |pages=321–327 |doi=10.1163/156853882X00248 }}</ref>. Kärnkonn ajab aeg-ajalt [[nahk|nahka]], mis eemaldub räbaldunud tükkidena. Seejärel eemaldunud nahatükid süüakse ära<ref name=Observer/>.
 
[[File:Bufo bufo w Bialogard Polen 080901 (1).jpg|thumb|upright|alt=Infected with larvae of ''Lucilia bufonivora''|nakatunud ''[[Lucilia bufonivora]]'' vastsete poolt, Poland]]
 
Rünnaku alla sattudes võtab kärnkonn sisse talle iseloomuliku poosi, ajades keha puhevile, seistes tõstetud tagajalgade ja allalastud peaga. Peamine kaitsefaktor on kärnkonnal tema halvamaitseline sekreet, mida toodavad paratoidnäärmed ja teised nahanäärmed. See sekreet sisaldab toksiini nimega [[bufagiin]] ja see suudab eemale peletada enamiku [[kiskja|kiskjatest]], kuid [[nastik|nastikutele]] ei paista see mõjuvat. Veel peavad kärnkonnadele jahti [[siil|siilid]], [[rott|rotid]] ja [[mink|mingid]], vahel isegi [[kass|kodukassid]]. [[linnud|Lindudest]] peavad kärnkonnadele jahti [[haigurlased]], [[varesed]] ja röövlinnud. Varesed toituvad kärnkonnadest nokkides läbi nende naha sisse torgatud augu välja maksa, vältides niiviisi nahapinnal asuvat [[toksiin|toksiini]]. [[vesi|Vees]] elavad [[kulles|kullesed]] eraldavad samuti endast mürgiseid aineid, mis peletavad eemale [[kalad|kalu]], kuid ei aita [[harivesilik|harivesiliku]] vastu. Veel toituvad kärnkonnade kullestest [[kiil|kiilivastsed]], [[ujurlased]] ja [[sõudurlased]]. Need [[liik|liigid]] ei ole tundlikud kulleste nahal asuvale mürgile, kuna tavaliselt torkavad nad saaklooma augu ja imevad selle kaudu endale vajaliku toitva osa välja.
 
79

muudatust