Kasutaja:Teeletuul/Harilik kärnkonn: erinevus redaktsioonide vahel

Harilik kärnkonn liigub tavaliselt aeglaselt jalutades või vahel ka lühikeste hüpetena, milleks kasutab korraga kõiki nelja [[jäse|jäset]]. Päevad veedab kärnkonn peitudes varem valmiskaevatud asemes või [[urg|urus]], mille ta on kaevanud metsataimede või nende [[juur|juurte]] alla, vahel ka [[kivi]] alla. Sellises peidukohas on ta oma värvi tõttu märkamatu. Harilikud kärnkonnad on aktiivsed videvikus ja öösiti, kui [[õhk]] on niiskem. [[päikeseloojang|Päikeseloojangu]] järel pimedast [[urg|urust]] väljudes võib kärnkonn [[jahipidamine|jahti pidades]] liikuda küllaltki pikki vahemaid. Märgade [[ilm|ilmadega]] on kärnkonn kõige [[aktiivsus|aktiivsem]]. Hommikuks on kärnkonn enamasti liikunud tagasi oma esialgsesse peidupaika ja selliselt võib ta elada ühes urus mitu kuud. Kärnkonnade peamiseks [[toit|toiduks]] on [[putukas|putukad]] ([[mardikalised|mardikad]] ja [[kahetiivalised]]) ning [[limused]] ka [[nälkjad|nälkjaid]], [[põrniklased|põrnikaid]], [[röövik|röövikuid]], [[kärbsed|kärbseid]], [[vihmauss|vihmausse]] ja isegi väikseid [[hiir|hiiri]]<ref name=Observer>{{cite book |title=The Observer's Book of British Wild Animals |last=Stokeo |first=W. J. |year=1980 |publisher=Frederick Warne |isbn=978-0-7232-1503-5 |pages=213–217 }}</ref><ref name=Surrey>{{cite web |url=http://www.surrey-arg.org.uk/SARG/08000-TheAnimals/SARGSpeciesData.asp?Species=Common_Toad |title=Common Toad |author=Daniel Winchester |publisher=Surrey Amphibian and Reptile Group |accessdate=2012-05-03}}</ref>. Väike ja kiirestiliikuv saak tabatakse sageli kiire keeleliigutusega, suuremat saaki haaratakse kogu [[suu|suuga]]. [[hammas|Hammaste]] puudumise tõttu neelavad kärnkonnad saaklooma tervena mitme neelatusega. Kindlat saaki kärnkonn ei tunnista, pigem ründab ja proovib ta pimedas jahti pidades ära [[toitumine|süüa]] iga pisikese tumeda liikuva kogu. Ühe [[uurimus|uurimuse]] käigus selgus, et harilik kärnkonn püüab kinni püüda 1 cm suurust tumedat paberitükki, pidades seda saagiks, kuid suuremate tükkide järele ta enam ei haara. Kärnkonnad kasutavad saaki jahtides visuaalseid vihjeid ja nad [[nägemine|näevad]] väga väheses valguses. Sama valgusintensiivsuse juures ei suuda [[silm|inimsilm]] midagi eristada. Kärnkonn ajab aeg-ajalt [[nahk|nahka]], mis eemaldub räbaldunud tükkidena. Seejärel eemaldunud nahatükid süüakse ära.