'''Aadel''' ehk '''aadlikud''' on kõrgem [[seisus]], mis on ajalooliselt olnud eesõigustatud ja pärilik, kuid on tänapäeval suuresti taandunud mittepäritavaks austusavalduseks teenete eest. [[Euroopa]] [[varakeskaeg]]ses ühiskonnas sai aadliseisus alguse valitseja ja [[vasall]]i vahelistest maaomandit ja sõjalisi või muid teeneid reguleerivatest suhetest, samas on sellelaadseid seisusi olnud paljudes ühiskondades ka varem ja väljaspool Euroopat. Nüüdseks ei ole aadlitiitlil enamikus [[vabariik]]ides juriidilist tähendust ning seisuse tähtsus on kahanenud ka [[Konstitutsiooniline monarhia|konstitutsioonilistes monarhiates]], nt [[Suurbritannia]]s.
Aadliseisuse moodustumise aluseks oli [[isikuseoseriik|isikuseoseriiklikus]] ühiskonnamudelis kehtinud [[senjöör]]i ja vasalli vahelised maaomandi ja sõjaliste või muudest teenete vahelistest suhtest tekkinud sõltuvusvahekord. Selle prototüübi järgi nimetatakse aadliks ka selle ühiskonnagrupi hilisemat vormi ja teiste maade ning varasemaid analoogseid ühiskonnakihte. Aadliseisus sai alguse [[feodalism|feodaalajal]], senjööri poolt vasallidele antud maaomandist ja selle eest senjöörile osutatud sõjalistest või muudest teenetest. Vasallidel oli kohus kaitsta oma senjööri valdusi rünnakute vastu, osta ta välja vangilangemise korral vaenlaselt, osalemine nõupidamistel ja kohtupidamisel jne. Senjöör ei võinud seada alluvusvahekorda rüütlit, kes oli vasallisuhtes senjööri vasalliga, millest tuleneb ka põhimõte: "[[Minu vasalli vasall ei ole minu vasall]]". Sellised mitmeastmelised vasallisuhted valitsesid hierarhias kuningast kuni vasallideta üksikrüütliteni. Aadliseisuses isikud olid vabad mehed, keda sidusid omavahelised vasalliteedisidemed.
Aadel jaotus kaheks suuremaks osaks: [[kõrgaadel]] ja [[alamaadel]].
* Kõrgaadlisse kuulusid koos kuningaga ka suurfeodaalid: [[hertsog]]id, [[parun]]id ja [[krahv]]id, kelle omanduses või valduses olid suurmaavaldused – [[hertsogkond|hertsogkonnad]] jne.
* Alamaadlisse kuulusid peamiselt rüütlid, kelle valduses oli nende endi ja sõjasulaste ülalpidamiseks vajalikud väiksemad maavaldused.
[[Inglismaa]]l nimetati kõrgaadlikke [[lord]]ideks ja alamaadlikke [[džentelmen]]ideks (''gentleman'' ehk "härrasmees", üldnimena ''[[gentry]]'', [[Hispaania]]s [[grand (seisus)|grand]]ideks ja [[hidalgo]]deks, [[Saksamaa]]l härradeks ([[Herr]]) ja [[Rüütel|rüütliteks]] (''[[Ritter]])'', [[Prantsusmaa]]l [[parun]]iteks (''baron'') ja [[ševaljee]]deks (''[[chevalier]]'', "rüütel" või "ratsanik").
Alates hiliskeskajast hakkasid isikuseoseriikliku valitsemiskorra asemele tekkima territoriaalsele printsiibile rajanevad [[seisuslik territoriaalriik|seisuslikud territoriaalriigid]], mis erines kindlapiirilise territooriumi, rahva, kes elab sellel territooriumil, ja riigivõimu olemasoluga, mis pretendeeris kogu sellel territooriumil toimuva reguleerimisele, kuid siiski jagunes riigivõim valitseja ja [[territoriaalseisus]]te vahel.
==Eestimaa aadel ==
Suur osa Eesti- ja Liivimaa aadlikest sai aadliseisuse 16.–17. sajandil [[Poola]] ja [[Rootsi]] kuningatelt.
{{vaata|Baltisaksa aadel}}
{{vaata|Eestimaa rüütelkond}}
{{vaata|Aadlisuguvõsad}}
==Hispaania aadel==
{{vaata|Hispaania aadel}}
Hispaania kõrgaadli moodustavad [[grand]]id ja tituleeritud aadel, alamaadli tituleerimata aadel, keda nimetatakse koondnimega [[hidalgo]]deks.
==Itaalia aadel==
{{vaata|Itaalia aadel}}
[[Itaalia 1948. aasta põhiseadus|1948. aasta põhiseadus]] kaotas aadli, kuid ajast enne fašistide võimu pärinevaid aadlitiitleid tohib kasutada.
==Jaapani aadel==
{{vaata|Jaapani aadel}}
Kuni [[5. sajand]]ini oli aadel [[Jaapan]]is maad valdavate sugukondade omavahel lõdvalt seotud liit. [[6. sajand]]il jagas keisri (''[[tennō]]'') keskvõim mõnele sugukonnapeale pärilikud seisusetiitlid. Sellega muutus sugukonnapeade faktiline käsuvõim riiklikult delegeerituks ja legitimeerituks.
[[7. sajand]]il asendati ''[[ritsuryō]]'' süsteemi kehtestamisega aadlike sünnipärakriteerium haldusvõime kriteeriumiga. [[701]]. aasta seadusega asendati sünniaadel tsiviilametnike teenistusaadliga (''[[kuge]]''). See aadel hakkas koonduma Heian-kyōsse (praegune [[Kyōto]]) ning umbes 1200. aastaks tõrjusid provintside sõdalaste ja mõisavalitsejate liidud umbes 1200. aastaks tsiviilaadli võimult. Nad moodustasid rüütelliku sõdalaseseisuse (''[[buke]]''), mis jagunes kõrgemaks kihiks [[šogun]]iteks ja [[daimjo]]teks ning madalamaks kihiks [[samurai]]deks. See mõõga-aadel valitses Jaapanis [[1868]]. aastani. Keisrile jäid vaid ülempreestri, kultuuri hoidja ning legitimeerija funktsioonid.
Aastal [[1869]] moodustati mõõga- ja tsiviilaadlist uus aadel ''[[kazoku]]''. [[Meiji restauratsioon]]iga kaotati [[1884]] ühtlasi [[samurai]]d. Seadusega [[7. juuli]]st 1884 jaotati aadel Hiina eeskujul viieks klassiks, kuid erinevalt Hiinas kehtivast reeglist oli aadliseisus esmasünni põhimõttel piiramatult päritav, nii, et tituleeritud aadliku nooremad pojad jäid eluajaks ning pärija jäi isa eluajaks ilma aadlitiitlita.
[[Jaapani 1946. aasta põhiseadus|1946. aasta põhiseadus]] enam aadlit ei tunnistanud. Püsima jäi ainult keiserlik perekond.
==Kuramaa aadel==
{{vaata|Baltisaksa aadel}}
{{vaata|Kuramaa rüütelkond}}
{{vaata|Aadlisuguvõsad}}
==Leedu aadel==
[[Leedu]]maa võttis vastu ristiusu 14. sajandil, viimase paganliku maana Ida-Euroopas ning Leedu suurvürst Jagailo sai [[1385]]. aastal [[Krevo unioon]]iniga Poola kuningaks [[Władysław II Jagiełło]]na. 14. augustil 1385 [[Krevo]]s sõlmitud personaaluniooni ja ühise [[rooma-katoliku kirik]]u usutunnistuse alusel toimus järgnev leedu kõrgkihi assimileerumine Poola aadelkonnaga. Leedu [[bojaar]]id ja Poola aadlikud kogunesid [[Horodlo]]s [[1413]]. aastal, siis said umbes 50 väärikaimat leedu bojaarisuguvõsa Poolas kehtiva korra kohaselt ühelt poola aadlisuguvõsalt [[vapp|vapi]], nime ning samad eesõigused.
Poolas antud ajal kehtinud korra kohaselt uue suguvõsa [[aadeldamine|aadeldamisel]], võttis mõni vana aadlisugu selle uue suguvõsa oma [[patronaaž]]i alla ja andis kasutada oma ''staniitsa'' ehk suguvõsade vappidel kujutatud geomeetrilised kujundid, mis meenutavad eesti [[peremärk]]e või muinasgermaani [[ruunimärk]]e. Taolisi vapiseltsilisi oli vanadel suguvõsadel kuni pool tuhat ja sõjas võitlesid nad kõik oma patrooni lipu all, kandes sarnaseid kilpe, kuid erinevaid kiivriehiseid<ref>[[Hannes Walter]], [http://www.horisont.ee/arhiiv_2003_2006/artikkel230_217.html Leedu – kolm õppetundi], Horisont, 2/2004</ref>.
Leedu ja Poola valitseva eliidi perekondlik kokkusulamine viis kahesaja aasta pärast [[28. juuni]]l [[1569]]. aastal [[Lublini reaalunioon]]i ning Poola ja Leedu ühisriigi [[Rzeczpospolita]] moodustamiseni.
==Liivimaa aadel==
Suur osa Eesti- ja Liivimaa aadlikest sai aadliseisuse 16.–17. sajandil Poola ja Rootsi kuningatelt.
{{vaata|Baltisaksa aadel}}
{{vaata|Liivimaa rüütelkond}}
{{vaata|Aadlisuguvõsad}}
==Poola aadel==
{{vaata|Šlahta}}
[[Poola]] aadlile kuulusid 14. sajandist 18. sajandini Poola kõrgemad riiklikud ja kiriklikud ametid ning maa. Nad moodustasid [[aadlivabariik|aadlivabariigi]], kus nad kõik olid võrdsed ja valisid [[Poola kuningas|kuninga]]. Aadlikke oli üle ühe kümnendiku elanikkonnast, kuna Poola riigi ([[Rzeczpospolita]] ja hiljem koos [[Leedu, Vene ja Žemaitija Suurvürstiriik|Leedu, Vene ja Žemaitija Suurvürstiriigi]] [[personaalunioon]]iga ühendkuningriigi) valitseva ühiskonnakihi moodustasid enamjaolt [[katoliku usk|katoliku usutunnistusega]] poola ülikud<ref>[http://www.ipgs.us/iwonad/indexdata/podiasienobility.html Podiasie Nobility]</ref>.
==Prantsuse aadel==
{{vaata|Prantsuse aadel}}
Prantsusmaal eristati [[sünniaadel|sünniaadlit]], [[kirja-aadel|kirja-aadlit]] ja [[mantliaadel|mantliaadlit]].
Aadel jagunes järgmisteks järkudeks: [[vürst]] (''prince''), [[hertsog]] (''duc''), [[markii]] (''marquis''), [[krahv]] (''comte''), [[vikont]] (''vicomte''), rüütel ehk [[ševaljee]] (''chevalier'') ja lihtsalt ''Monsieur de ...".
[[4. august]]il [[1789]] loovutas aadel oma tiitlid ja eesõigused.
[[Napoleon I]] lõi [[1804]] keiserliku aadli oma riigi aukandjatest ja marssalitest, võttes sinna ka vana aadli esindajaid, kellele ta andis uued tiitlid ja vapid.
Aastal [[1814]] taastati vana aadli tiitlid ning tunnustati ka keiserlikku aadlit.
== Saksamaa ja Austria aadel (''Adel'')==
Eesõigustega seotud tiitlid saadi algselt omandi või päritolu põhjal või vürsti ustava teenimise eest.
===Põlisaadel===
[[Põlisaadel|Põlisaadlisse]] arvati [[aadlisuguvõsa]]d, kelle esindajate kuulumist rüütliseisusesse saab tõestada hiljemalt [[14. sajand]]ist. Vanas käsiraamatus "''[[Gothaisches Taschenbuch]]''" ja uues käsiraamatus "''[[Genealogisches Handbuch des Adels]]''" on need toodud rubriigis "''Adlige (Freiherrliche, Gräfliche) Häuser A''". Nüüd seda vahet tituleeritud suguvõsade puhul enam ei tehta, sest sellel puudub aadliõiguslik alus.
Põlisaadli päritolu on suurelt osalt teadmata. Arvatavasti põlvneb see osalt [[Suur rahvasterändamine|Suure rahvasterändamise]] aegsetest pealikest ja [[õilisvaba]]dest, enamalt jaolt aga [[varakeskaeg|vara-]] ja [[uuskeskaeg]]sete ametite, põhiliselt [[krahv]]iametite täitjatest.
[[Aadlisuguvõsa]]d konsolideerusid [[11. sajand|11.]]–[[13. sajand]]il, esimesena [[Švaabimaa]]l ja [[Alam-Lotring]]is. 11. sajandil suurenes aadlisuguvõsade arv hüppeliselt, eelkõige [[ministeriaalid]]e arvel. Sellele järgnes isoleerumine ülejäänud elanikkonnast. Kindlapiiriline võimuterritoorium moodustus siis, kui rajati [[kodukirik]]ud ja [[koduklooster|kodukloostrid]] ning ehitati [[kõrglinnus]]ed ja veelinnused, mis olid aadlivõimu nähtavateks väljendusteks. Alles sel ajal määrasid paljud aadlisuguvõsad kindlaks oma nime. Peale selle suurenes pärimiskorrast täpse kinnipidamise tähtsus. Aadlisuguvõsad avaldasid kuningale ja kirikule jõulist survet, et kord saadud ametid muutuksid päritavateks. Selle tagajärjel läks võim kohtadel aadlisuguvõsade kätte ja kuninga võim aina nõrgenes. Vastukäiguna hakkasid kuningad üha enam oma varade haldajateks panema [[ministeriaalid|ministeriaale]]. Algasid ka püüded luua territoriaalselt suletud maavaldusi. Osalt sai see teoks [[soo]]de ja [[kõnnumaa]]de [[raadamine|raadamise]] tulemusel. Viljakaks muudetud maad läksid aadli omandisse ([[lään]]iks).
Mõnedest põlisaadli suguvõsadest said [[vabahärra]]- või [[krahv]]isuguvõsad. Mõned nendest suguvõsadest olid nii uhked, et nad ei võtnud kunagi vastu vabahärra- ega krahviseisust, mida kompromiteeris sagedane [[aadlitiitel|tiitlite]] ostmine. Sellistesse suguvõsadesse kuulusid näiteks igivanast suguvõsast põlvnev [[Gans zu Putlitz]] (''Edler Herr Gans zu Putlitz''; selle suguvõsa vana tiitel säilis ka [[Saksa DV]]-s), ''Ritter'' [[Karl vom und zum Stein]] ja [[Otto von Bismarck]], kes tõrkus krahvi ning hiljem [[vürst]]i- ja [[hertsog]]itiitli vastu (ta võttis tiitlid küll vastu, kuid hertsogitiitlit ei kandnud).
===Kirja-aadel===
[[Kirja-aadel|Kirja-aadlisse]] arvatakse suguvõsad, kes olid algselt [[kodanlus|kodanlikku]] või välismaa aadli päritolu ning kelle mõni [[suverään]] [[aadliürik]]u väljastamise (ning enamasti [[aadlivapp|vapi]] annetamise) teel (Saksamaa) aadliseisusesse tõstsid. Seda hakati [[Saksamaa]]l tegema juba keiser [[Saksa-Rooma keiser|keiser]] [[Karl IV (Saksa-Rooma keiser)|Karl IV]] ajal, et teha aadlikeks [[ametnik]]ke, eelkõige [[jurist]]e. Kõige varasema teadaoleva aadliüriku väljastas keiser Karl IV [[30. september|30. septembril]] [[1360]] [[Wicker Frosch]]ile, kes oli [[Mainz]]i [[Mainzi St. Stephani kirik|St. Stephani kirik]]u [[skolastik]]. Need suguvõsad loetletakse aadlikäsiraamatutes rubriigi "''Adlige (Adlige, Freiherrliche, Gräfliche) Häuser B''" all.
Aadliseisusse tõstmine oli [[Saksa-Rooma riik|Saksa-Rooma riigi]] ajal (aastani [[1806]]) eelkõige keisri [[prerogatiiv]], välja arvatud [[Preisimaa]] puhul, mis suurelt jaolt Saksa-Rooma riigi alla ei kuulunud, ja mõningate teiste vürstide puhul, kes said õiguse aadliseisusesse tõsta. Need olid [[Austria ertshertsog]] ([[1453]]), [[Baieri kuurvürst]], [[Pfalzi kuurvürst]], [[Lotringi hertsog]] ([[14. sajand]]il) [[Salzburgi peapiiskop]] , [[Metzi piiskop]] ja [[Touli piiskop]]. Kuni 1806. aastani ([[Austria]]s [[1918]]. aastani), valitses ka komme vastaadeldatu nime muuta, varustades selle kaunikõlalise lisandiga (pseudokohanimega). Nii näiteks said auväärse linnakodaniku, [[Frankfurt Oderi ääres|Oderi-äärse Frankfurdi]] ülemlinnapea [[Samuel Prätorius]]e (suri [[1605]]; ta kandis algul nime Schulz, seejärel Scultetus ja lõpuks Praetorius) järglased [[1661]] aadlikeks nime ja tiitliga "Reichsritter und Edle Prätorius von Richthofen". Tituleerimata mehed sellest suguvõsast nimetavad end praegugi "Prätorius von Richthofen".
Kirja-aadli omaette kategooriad olid [[ohvitseriaadel]] ([[mõõga-aadel]]) ja [[ordeniaadel]]. Pärast 30-aastast teenimist keisririigi armees (''[[Reichsarmee]]''; kuni 1806. aastani) oli igal kodanlikku päritolu [[ohvitser]]il õigus saada tõstetud aadliseisusesse. Pärast vastava avalduse sisseandmist see peaaegu alati ka saadi. See traditsioon püsis [[Austria-Ungari]]s 1918. aastani.
==Rootsi aadel==
{{vaata|Rootsi aadlisuguvõsade loend}}
{{vaata|Aadlisuguvõsad}}
==Taani aadel==
{{vaata|Jüütimaa aadelkond}}
==Ungari aadel==
{{vaata|Ungari aadel}}
Ungaris oli aadlikke üle kümnendiku elanikkonnast, 19. sajandil oli Ungaris iga kahekümnes isik mingil moel aadlik ja 20. sajandil esines selliseidki juhuseid, et kuningate poolt terve küla elanikkond aadeldati. Ungari aadlit võiks niisiis läänemaise aadliga võrrelda üksnes ses mõttes, et see oli samuti eesõigustatud kiht, poliitiliste ja ühiskondlike privileegidega, mitte aga ainelise seisundi ja ühtluse poolest. kõige madalamal astmel olev aadel – nn. „pastla aadel” ei erine peaaegu üldse mitte tavalisest talupojast<ref>J. Fazekas, [http://www.kirjandusarhiiv.net/?p=284 Ungari uuemast kirjandusest], Looming nr. 2/1938, II osa</ref>.
Aastal [[1945]] aadel kaotati.
==Vene aadel==
Moskva suurvürstiriigi aadelkond koosnes 3 liigist: [[bojaar]]id, [[okolnitšni]]d (''окольничи'') ja [[duumaaadlik]] (''Думные дворяне'').
Määratavad duumaadlikud (teenistusaadel), osalesid ''[[Bojaaride duuma]]'' tegevuses; tema komisjonide töös, juhatasid prikaase, täitsid õukondlikke ja sõjaväelisi kohustusi ja määrati ka linnade [[vojevood]]ideks. Duumaaadlikud olid koos duuma[[djakk]]idega seotud valitsejaga teenistuskohustuse tõttu ning seetõttu toeks tsaarile võimuvõitluses bojaaridega Bojaaride duumas.
{{vaata|Vene aadel}}
Venemaa keisririigi aadli kujunemise aluseks oli [[Peeter I]] eelse Moskva-[[Vene tsaaririik|Vene tsaaririigi]] aadelkond. Vene aadelkond ([[bojaarid]]) kujunes välja [[vürst]]ide relvastatud kaaskondadest ([[družiina]]d). Nn. "kroonuteenijate klassi" bojaaride tiitlid ei olnud pärilikud ja neil ei olnud kindlat maaomandit ning koosnes elukutselistest riigiteenistujatest, peamiselt sõjaväelastest. Teenistuse eest tasustati neid eraldatud külade ja talupoegadega. Kuid ei üks ega teine saanud nende era- ega pärusomandiks. Teenistusest lahkudes pidi aadlik talle kasutada antud maad riigile tagastama. Eriliste teenete eest võidi maad anda ka pärusvaldusse ja siis sai sõjaväeteenistujast (''воинник'')ust (''вотчинник'') ''votšina'' ehk [[pärusmõisnik]]. [[Teenisaadlik]]ku ja pärusmõisnikku lahutas niihästi sügav sotsiaalne kui ka psühholoogiline erinevus. Pärusmõisnikule oli sõda — riigi teenimine lahingus — erakorraline ja sugugi mitte oodatud sündmus, teenisaadlikule aga igapäevane töö. Bojaarist pärusmõisnik teenis valitsejat ja kiindumusel maasse, Venemaasse oli tema jaoks veel lokaalse patriotismi varjund teenusaadliku patriotism seevastu oli tihedalt seotud isikliku ustavusega riigivalitsejale ning oli riiklikku laadi. Bojaari silmis oli aadlik palgasõdur, ilma suguvõsata, alamast soost inimene ning ohtlik võistleja koha pärast riigitrooni juures, Aadliku silmis oli bojaar laiskvorst, kes valitseja teenimisest kõrvale hiilib, kes salamahti on alati valmis vandenõuks valitseja vastu. 17. sajandil hakkasid erinevused teenismõisa ja pärusmõisa vahel kaduma ning pärast tsaar Fjodor Aleksejevitši 1682. aasta ukaasi, mis tühistas kohajärguse, sai valitsevaks jõuks riigiteenistusele suunatud aadelkond.
[[18. sajand]]i aluses Peeter I poolt alustatud reforme Venemaal toetasid teenisaadlikud, sest just aadli hulgast värvati uusi reformide läbiviijaid ning töötegijaid, keda senitundmatutel elualadel vajati: ohvitsere sõjaväele ja laevastikule, ametnikke ja diplomaate, administraatoreid ja insenere, õpetlasi. Pärast [[Venemaa keisririik|Venemaa keisririigi]] loomist võttis 1721. aastal võttis Peeter I kasutusele ka euroopalikke tiitleid: [[hertsog]]i-, [[krahv]]i- ja [[parun]]itiitli, mis siin varem olid puudunud. Kuna traditsioonilisi [[krahvkond]]i Venemaal polnud, siis kandis tiitel esialgu nime "[[Püha Rooma Impeeriumi krahv]]" ning seda saadi [[Saksa Rahva Püha Rooma Keisririik|Püha Rooma Impeerium]]i [[Saksa-Rooma keiser|keisrilt]]. [[1722]]. aastal jagas [[Peeter I]] poolt koostatud [[teenistusastmete tabel]]iga kõik ametnikud ja ohvitserid 14 teenistusklassiks, rajades [[teenistusaadel|teenistusaadli]] seisuse ning tekkis [[isiklik aadel|isikliku]] ja [[pärusaadel|pärusaadli]] eristus. Venemaal varem eksisteerinud auastmeid ja ametikohti (bojaar, [[laudnik]] (''stolnik'')) ei kaotatud, need olid endiselt olemas, kuid rohkem neid ei jagatud ja järk-järgult, sedamööda kuidas nende valdajad välja surid, kadusid ühes nendega ka nende ametiastmed. Peetri reformide tagajärjel sai sõjaväeteenistuse monopoli ja ühes oli teenisaadlil ka ainuõigus omada pärisorje – talupoegi. Teenistusastmete tabel jaotas teenistusviisid sõjaväe-, tsiviil- ja õukonnateenistuseks.
{{vaata|Teenistusastmete tabel}}
;Pärusaadel
Teenistusastmete tabeli 15. punkti kohaselt moodustasid päritava ehk "põlisaadlike" aadliseisuse: "Sõjaväe auastmetest neile, kes teenivad Ülemohvitseriks ja ei ole Aadlikud; see, kes saab ülalpool nimetatud auastme, on siis Aadlik, samuti tema lapsed, kes sünnivad, kui ta on Ülemohvitser; aga kui tal ei sünni sel ajal lapsi, kuid on varem, ja isa esitab palve, siis tuleb Aadliseisus anda ka neile, kuid ainult ühele pojale, kelle eest isa palub. Teiste auastmete, nii tsiviil- kui õukonna omade puhul aga, kes pole Teenistusastmetes Aadlikud, nende lapsed ei ole Aadlikud.
;Isiklik aadel
Isikliku ehk individuaalse aadliseisusesse kuulusid XIV-IX klassi tsiviil- ja õukonnateenistusastmed. Hiljem andsid isikliku aadliseisuse ka ordenid (nn [[ristiaadlik]]ud) ja akadeemilised aunimetused.
18. sajandil teisel poolel laiendati Vene aadli õigusi ja eesõigusi: [[Peeter III]] ukaasiga 20. veebruarist 1762. aastal ("[[Manifest aadli vabadusest]]") ja [[Katariina II]] ukaas 21. aprillist 1785. aastal ("[[Armukiri suursuguse Venemaa aadli õigustest, vabadustest ja eelistest]]") ([[Armukiri aadlile]]). Kinnitati aadli seisuslikud eesõigused — vabastatus kohustuslikust teenistusest ning ihunuhtlusest, õigus "takistamata sõita võõrastesse kohtadesse" ja "astuda teiste, meiega liidus olevate Euroopa suurriikide teenistusse" — said nende dokumentidega senisest avarama tõlgenduse. Katariina II "Armukirja" 17. punkt ütles: "Kinnitame suursugusele Venemaa aadlile ja tema järeltulijatele igaveseks ajaks priiust ja vabadust", sealjuures tagati aadlikule "Au, elu ja vara" puutumatus. Oma "priiuse ja vabaduse" sai aadel talupoegade seisundi arvel, kes pärast 1760. aasta 13. detsembri ukaasi, mis andis mõisnikele õiguse saata talupoegi Siberisse asumisele, "arvates nad nekrutite hulka") ja 1765. aasta 17. jaanuari ukaasi aga laiendas seda õigust niikaugele, et mõisnikel oli võimalik neile vastumeelseid pärisorje oma äranägemist mööda sunnitööle saata, mis tegelikult viis talupojad orjade tasemele.
19. sajandil peeti Venemaa aadelkonnas aadlikele kõige kohasemaks teenistusviisiks sõjaväeteenistust. Tsiviilteenistust ei peetud "õilsaks", selles ühiskonnakihis oli alati rohkem segaseisuslasi ja teda oli kombeks sõjaväeteenistust pidavatel aadlikel põlastada. Erandiks oli diplomaatiline teenistus, mida loeti samuti "õilsaks". Alles [[Aleksander I]] ja hiljem [[Nikolai I]] ajal hakkas tsiviilametnik teatud määral pretendeerima ohvitseriga võrdsele ühiskondlikule lugupidamisele, kuid kaua aega kestis olukord, kus valitsus juhul, kui on vaja energilist, tarmukat ja soovitavalt ausat administraatorit, eelistas kaardiväeohvitseri "spetsialistile".
Aastal [[1917]] pärast [[Oktoobrirevolutsioon]]i aadliseisus kaotati.
==Vaata ka==
*[[Almanach de Gotha]]
*[[Aristokraatia]]
*[[Nobiliteet]]
*[[Teenisaadel]]
*[[Pärusaadel]], pärilik aadliseisus
*[[Aadlikroon]]
==Välislingid==
{{Vikisõnaraamatus|aadel}}
*[[s:Saksa "uusaadel" ja neli naisteklassi|Saksa "uusaadel" ja neli naisteklassi]], Päevaleht, 23. november 1933
*[[Karl Kello]] [http://www.opleht.ee/Arhiiv/2007/26.10.07/peamearu/5.shtml Külapoisist pärusaadlikuks: eesti variant] Õpetajate Leht, 26. oktoober 2007
