Eesti Kunstimuuseum: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
|||
1. rida:
{{toimeta}}
'''Eesti Kunstimuuseum''' (EKM) on 1919. aastal asutatud
Ajaloolist [[kirikukunst]]i eksponeeritakse Niguliste muuseumis, [[16. sajand|16.]]–[[20. sajand]]i väliskunsti Kadrioru kunstimuuseumis, [[Johannes Mikkel]]i kunstikogu Mikkeli muuseumis, eesti 20. sajandi modernistliku kunstniku [[Adamson-Eric]]u loomingut tema isikumuuseumis ning eesti kunsti [[18. sajand]]ist tänapäevani Kumu kunstimuuseumis.
==Asutamine==
* Kadrioru kunstimuuseum▼
Pärast [[Noor-Eesti]] suurt kunstinäitust Tartus [[1910]]. aastal hakati arutama alusepanekut eesti kunsti muuseumile. Mõtte algatajaks oli ka [[Eesti Rahva Muuseum]]i asutamisel olulist rolli mänginud [[Kristjan Raud]]. Esialgu plaanitigi avada ERMi kujutava kunsti osakond, kuid põlvkondade vaheliste arusaamatuste tõttu jäi mõte mitmeks aastaks soiku. Uuesti tõstatas küsimuse [[1913]]. aastal kodumaale naasnud ning [[Eesti Kunstiselts]]i etteotsa asunud [[Ants Laikmaa]]. 4. detsembril [[1915]] tulid Tallinnas kokku kunstnikud ja ühiskonnategelased ning hääletasid üksmeelselt ERM Tallinna osakonna asutamise poolt. Alanud [[I maailmasõda|I maailmasõja]] tõttu toimus osakonna pidulik asutamine [[15. aprill]]i [[1918]]. Pooleteise aasta pärast otsustati asutada Tartust sõltumatu organisatsioon ning 7. novembril [[1919]] registreeriti Tallinna rahukogus Tallinna Eesti Muuseumi Ühing, mille hallata oli Tallinna Eesti Muuseum. [[1928]]. aastal nimetati TEMÜ peakoosoleku otsusega Tallinna Eesti Muuseum Eesti Kunstimuuseumiks.
** [[Mikkeli muuseum]]▼
1940. nimetati Eesti Kunstimuuseum ümber Riiklikuks Kunstimuuseumiks.
* [[Adamson-Ericu muuseum]]▼
==Kogud==
Aastatel [[1912]]–[[1913]] ostis Tallinna linn kunstnik [[August Weizenberg]]ilt 80 skulptuuri, mis olid mõeldud rajatava kunstimuuseumi kogude nurgakiviks<ref name="Paas, 1980">Heini Paas, ENSV Riikliku Kunstimuuseumi ajaloost, Kogude teatmik, 1980, lk 31-53</ref>. Tallinna Eesti Muuseumi ülesandeks oli põhikirja kohaselt [[kultuurilugu|kultuurilooliste]], [[etnograafia|etnograafiliste]], [[arheoloogia|arheoloogiliste]] ja [[loodusteadus|loodusteaduslike]] materjalide kogumine ning rahvale ja uurijatele kättesaadavaks tegemine<ref>ERA, 1108-5/80, lk. 31</ref>. Oma esimesel tegevusperioodil kandiski muuseum nn segamuuseumi ilmet.
[[1921]]. aastaks oli muuseumil 5000 eksemplarine kogu ajakirjanduslikke väljaandeid ja ligi 10 000 esemeline etnograafia kogu. Sama aasta sügisel toimus haridusministeeriumis istung, kus minister [[Friedrich Sauer]] tegi ettepaneku lahutada Tallinna ja Tartu muuseumide ülesanded. Tallinna jääks kunstimuuseum ja Tartusse tuleks teadusmuuseum<ref>ERA 1108-5/81</ref>. Käidi välja idee, et muuseumid peaksid oma kogusid vahetama, ERM annaks Tallinna oma 19. ja 20. sajandi eesti ja baltisaksa kunstnike teosed ning TEM Tartusse oma etnograafilise kogu. Reaalsuses sai vahetus teoks alles [[1936]]. aastal, mil selleks ajaks juba Eesti Kunstimuuseumi nime kandev Tallinna muuseum loovutas ERMile üle 4000 etnograafilise eseme, 1941 anti üle rahvariided ja vaibad ning jaotati ERMI kunstiosakond.
1950. aastaks olid välja kujunenud kogud, mis võeti neil aastatel uuesti arvele vastavalt [[Moskva]]st saadetud juhtnööridele. Kogud jaotati tehnikapõhiselt: [[maal]]ikogu, [[graafika]]kogu, [[skulptuur]]ikogu, [[tarbekunst]]i- ehk rakenduskunstikogu, eraldi võeti arvele ka [[väärismetall]].
1980. aastatel avati mitmed filiaalid, millega seoses moodustusid ka uued kogud – Adamson-Ericu lese [[Mari Adamson]]i annetusena Adamson-Ericu kogu, Kristjan Raua tütre [[Helge Pihelga]] annetusena Kristjan Raua kogu ning seoses Niguliste muuseumi avamisega ka Niguliste kogu, kuhu oli aastate jooksul kogutud erinevatest kirikutest päästetud sakraalseid kunstiteoseid.
[[1994]] moodustati taas [[Eesti Kultuurkapital]], mille loomine andis võimaluse omandada kaasaja kunstnike loomingut ja seetõttu loodi muuseumis [[1995]]. aastal nüüdiskunstikogu. Suurima osa nüüdiskunsti kogust moodustavad audiovisuaal- ja fotomeediumis loodud kunstiteosed.
Aastal 2000 avati Kadrioru Kunstimuuseum mille kogu tutvustab EKMi väliskunstikogusid ning kus eksponeeritakse muuseumi
kogudesse kuuluvat vene ja teiste maade kunsti.
Kõige nooremaks koguks võib nimetada aastal [[2001]] moodustatud graafilise disaini kogu, mis sai alguse [[Guido Mamberg]]i erakogust, mille muuseum omandas.
==Asukoht==
ERMi Tallinna osakond tegutses [[August Pulst]]i ateljees [[Estonia teater|Estonia teatris]] ning esialgu jäi sinna ka TEMÜ muuseum. [[1919]]. aasta suvel vaatasid siseministeeriumi ja haridusministeeriumi esindajad üle [[Kadrioru loss]]i ning otsustasid, et hoone on "nii asukoha kui ruumide suuruse ja laadi poolest sobilik muuseumihooneks"<ref>ERA, 1108-5/80, lk 1</ref> ning [[1921]] sai Tallinna Eesti Muuseum selle oma kasutusse. Lossi põhjapoolne tiib jäi skulptor Weizenbergi kasutusse, keldris olid laoruumid ja üks korter, lõunapoolse tiiva ruume kasutati riigi väliskülaliste majutamiseks. [[1927]]–[[1928]] toimus lossis remont, mille käigus kohaldati hoone muuseumi vajadustele vastavaks.
[[1929]] võõrandati riigivanem [[August Rei]] käsul Kadrioru loss, et valmistada see ette Rootsi kuninga külaskäiguks. Muuseum kolis Kadrioru lossist endisesse Lindeni restorani [[Narva maantee|Narva mnt]] 4, kus muuseumi kasutada oli maja teine korrus ja kolmandal korrusel üks korter. Osa varasid paigutati [[Toomkirik]]usse ja [[Vene tänav]]a aita. [[1930]] loodi [[sihtasutus]] Eesti Kunstimuuseum, et alustada uue muuseumihoone ehitust. Uue hoone asukohaks valiti [[Kanuti Gild]]ilt riigistatud nn "Rahvaaed", krunt [[Mere puiestee]] 6 ja [[Aia tänav]]a vahelisel alal. Projektivõistlusel sai esikoha [[Edgar Kuusik]]u ja [[Erich Jacoby]] projekt. Kahjuks jäi projekt puhkenud [[II maailmasõda|II maailmasõja]] tõttu teostamata.
[[1944]]. aasta [[märtsipommitamine|märtsipommitamisel]] süttis kõrvahoonetest Kunstimuuseumi ajutine hoone. Hävis üle 3000 eksponaadi (hinnaline mööbel, Lääne-Euroopa [[portselan]], rahvuslik tarbekunst, [[skulptuur]]), raamatukogu, dokumentatsioon ja inventar. Õnneks oli ligi 10 000 eset evakueeritud maamõisatesse, koolimajadesse ja Tallinnas asuvatesse ladudesse. Muuseum sai oma käsutusse 150 m² korteri aadressil [[Pikk tänav]] 66. Algas kogude re-evakueerimine.
[[1946]] paigutati muuseum taas Kadrioru lossi, mille valdajaks jäi [[Ülemnõukogu Presiidium]]. Samas jäi loss endiselt riiklike vastuvõttude korraldamise kohaks, mistõttu tuli ekspositsioon sageli maha võtta ja taas üles panna. [[1947]]. aastal hakati taas rääkima muuseumile eraldi hoone ehitamisest, mis kahjuks plaanidest kaugemale ei jõudnud.
[[1991]]. aasta augustikuus suleti amortiseerunud loss külastajatele. Kinni pandi ka Adamson-Ericu muuseum, kuhu evakueeriti graafikakogu. Tarbekunstimuuseumi püsiekspositsioon suleti osaliselt maali-, mööbli- ja tarbekunstihoidlaks. Tänu piketile [[Toompea loss]]i ees anti juba samal päeval muuseumile üle Pika tänava maja, kus leidis uue kodu maalifond. Eesti Vabariigi [[Ülemnõukogu]] tegi otsuse: Eesti Vabariigi Valitsusel tuleb tagada EKMi uue hoone ehitamine. Määrati kindlaks EKMi uue hoone asukoht Kadriorus.
Järgneva (1992) aasta detsembris sai muuseum manööverpinnaks [[Rüütelkonna hoone]]. Alustati Kadrioru lossi projekteerimis-, remondi- ja restaureerimistöid. 1993 avati Eesti Kunstimuuseumi ekspositsioon Rüütelkonna hoones.
15. septembril [[1993]] kuulutati välja rahvusvaheline arhitektuurivõistlus Eesti Kunstimuuseumi uue hoone projekti tarvis. Arhitektuurivõistluse võitis [[Soome]] [[arhitekt]] [[Pekka Vapaavuori]] töö „Circulos". [[Tallinna Linnavolikogu]] otsusega kehtestati Eesti Kunstimuuseumi uue hoone ehitamiseks [[Mäekalda tänav]]a, [[Weizenbergi tänav]]a ja [[Laagna tee]] vahelise ala detailplaneering. Kunstimuuseumi Ehituse Sihtasutus sai ehitusloa Weizenbergi 34 asuvate kasarmuhoonete lammutamiseks ja uue kunstimuuseumi ehitamiseks. 9. oktoobril 2002 toimus Eesti Kunstimuuseumi uue hoone ehitustööde pidulik avamisüritus.
30. septembril [[2005]] anti Kunstimuuseumi Ehitamise Sihtasutuse ja AS Merko poolt uus Kumu hoone üle Eesti Kunstimuuseumile.
2. oktoobril sulges külastajatele uksed 1993. aastast ajutise peahoonena tegutsenud Rüütelkonna hoone. 18. veebruaril [[2006]] avati publikule Kumu kunstimuuseumi ekspositsioonid.
[[2008]] pälvis Kumu Euroopa Muuseumi Foorumi (European Museum Forum) auhinna – Euroopa aasta muuseum 2008.
==Filiaalid==
* 1978 avati EKMi Jõhvi filiaal, mis suleti [[2000]]. aastal
* 1980 avati EKM filiaalina Tarbekunstimuuseum. Alates [[1. veebruar]]ist [[2004]] jätkas filiaal tegevust iseseisva riigimuuseumina, uue nimega [[Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseum]].
* 1984 avati Kristjan Raua majamuuseum, mis suleti 2008. aastal
* 1984 avati Niguliste muuseum-kontserdisaal, praegune Niguliste muuseum
* 1996 avati näitusepinnad [[Rotermanni soolaladu|Rotermanni soolalao]] (praeguse [[Arhitektuurimuuseum]]i) esimesel korrusel
* 2000 avati restaureeritud Kadrioru loss praegune Kadrioru kunstimuuseum
==Viited==
{{viited}}
== Vaata ka ==
| |||