Korporatsioon Leola: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Aikurja (arutelu | kaastöö)
P Tühistati kasutaja Aikurja (arutelu) tehtud muudatused ja pöörduti tagasi viimasele muudatusele, mille tegi Oop.
19. rida:
 
==Ajalugu==
Juba 1920. aasta sügissemestrist kujunes grupp üliõpilasi, kes pidas vajalikuks tihedamat liitumist. Põhimõtteliselt valitses grupis üksmeel, kuid organisatsiooni vormi suhtes tekkisid lahkhelid. Küsimus pandi hääletamisele. Enamus hääletas korporatsiooni poolt. Vähemus sellega ei nõustunud ja lahkus koosolekult. Korporatsiooni pooldav rühm võis asuda põhikirja koostama. Selles nähti eesmärkidena ette isamaa teenimist, rahvusliku vaimu süvendamist, iseloomu kujundamist, demokraatliku mõtteviisi arendamist ja vastastikust abistamist.
1920. aasta sügisel, pärast Eesti iseseisvuse saavutamist ja Vabadussõda, otsustas luua oma organisatsiooni grupp üliõpilasi, kellel olid ühised vaated ja huvid rahvusliku vaimu ja kultuuri süvendamise, harituse taseme tõstmise, inseneriteaduste omandamise ja arendamise ning distsipliini ja vastastikuse abistamise küsimustes. Põhimõttelistes vaadetes valitses grupis üksmeel, kuid organisatsiooni vormi suhtes tekkisid lahkhelid. Küsimus pandi hääletusele ning üldine enamus hääletas korporatsiooni poolt.
 
Alustada tuli tühjalt kohalt, sest Tallinnas puudusid üliõpilasorganisatsioonid. Värvide valikul konsulteeriti väljapaistvate kunstnikega. Valik langes Estonia teatri dekoraatori Eduard Polandi kavandile. Värvidele punakasviolett, kuldkollane ja valge anti tähendus: truudus, tublidus ja ausus. Deviisiks valiti ''age quod agis'' (tee mis teed). See vastas sõjajärgse aja vaimule. Korporatsiooni nimeks pakuti kas Ridala, Leola, Varbola või Valjala. Leola kui Lembitu linnuse nimi vaimustas asutajaid, kellest enamik oli tulnud võidukast sõjast. Nii sai Liivimaa kroonikas märgitud Castrum Leola endale veel teise tähenduse.
Nii loodi 16. oktoobril 1920. aastal Tallinnas üheksa asutajaliikme otsusel üliõpilaskorporatsioon Leola. Alustada tuli tühjalt kohalt, sest Tallinnas puudusid üliõpilasorganisatsioonid.
 
Korporatsiooni nimeks pakuti Ridalat, Leolat, Varbolat ja Valjalat. Leola kui Lembitu linnuse nimi vaimustas asutajaid, kellest enamik oli äsja naasnud võidukast Vabadussõjast. Nii sai Liivimaa kroonikas märgitud Castrum Leola endale veel teisegi tähenduse. Leola deviisiks sai "Age quod agis" - tee mis teed, mille sügavam mõte on, et mida iganes sa teed, tee seda hästi. Värvide valikul konsulteeriti mitme väljapaistva kunstnikuga. Valik langes Estonia teatri dekoraatori Eduard Polandi kavandile. Värvid punakasviolett, kuldkollane ja valge sümboliseerivad vastavalt truudust, tublidust ning ausust. Lipulaulu sõnad, mis on koondatud värvide tähendust selgitavasse kolme salmi, pani kirja tolleaegne noorkirjanik Juhan Jaik ning viisi lipulaulule lõi prof. Artur Kapp.
 
 
Nagu korporatsioon Leola sündis ja õitses koos Eesti riikliku iseseisvusega, jagas ta ka Eesti saatust järgnevail vägivalla aastail. 1940 Eesti pinnal ametlikult likvideritud Leola tegutses edasi Rootsis, Kanadas, Ameerikas ja mujal. Kodumaalgi peeti okupatsiooniaastatel salajasi koosolekuid.
Sõjas ja repressioonide tagajärjel hukkusid pooled Leola liikmetest. Välismaal viibivate sõprade toetusel jätkasid ligi kolmkümmend ellujäänud vilistlast esimesena vanadest üliõpilasorganisatsioonidest oma legaalset tegevust Tallinnas alates 20. veebruarist 1989. Sellest ajast alates arendavad mitmekordseks kasvanud vilistlaskogu ja taasloodud üliõpilaskonvent oma tegevust endiste traditsioonide kohaselt.
 
Korp! Leola on ainus hetkel tegutsev Eesti korporatsioon, mis kogu oma tegevusaja vältel on tegutsenud ainult Tallinnas. Ka aastail 1933-36, kui Tallinnas katkestati tehnilise kõrghariduse andmine, ning selle asemel avati tehnika haru Tartu Ülikooli juurers, jäi Leola Tallinna ja võttis aktiivselt osa selgitustööst tehnilise kõrghariduse jätkamise eest pealinnas.
 
==Asutajaliikmed==