Tartu lahing (1224): erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
toim
16. rida:
|kaotused2=Langenud ?<br>Haavatud ?
}}
{{allikad}}
'''Tarbatu lahing''' ka '''Tharbata lahing''', '''Tarbatu piiramine''', '''Tharbata piiramine''' või '''Tartu lahing''', mis toimus [[15. august]]il [[1224]] [[Mõõgavendade ordu|orduvägede]] ja eestlaste ning venelaste vahel. Tharbatu piiramine oli viimane [[lahing]] [[Eestlaste muistne vabadusvõitlus|muistses vabadusvõitluses]] [[Eesti]] mandril.
{{keeletoimeta}}
'''TarbatuTartu lahing''' (ka '''Tharbata lahing''', '''Tarbatu piiramine''', '''Tharbata piiramine''' või '''TartuTarbatu lahing''', mis) toimus [[15. august]]il [[1224]] ühelt poolt [[Mõõgavendade ordu|orduvägede]] ja teiselt poolt eestlaste ning venelaste vahel. TharbatuTartu piiramine oli viimane [[lahing]] [[Eestlaste muistne vabadusvõitlus|muistses vabadusvõitluses]] [[Eesti]] mandril.
 
[[1223]]. aastal piiratipiirasid orduväed Tarbatu linnust viie päeva jooksul, kuid suutmata tugevat linnust vallutada, rööviti pealepärast piiramist ümbruskonda ja lahkuti peale seda röövsaagiga Liivimaale. Selle peale saadeti [[Novgorod]]ist Tarbatut valitsema [[Koknese]] vürst [[Vjatško]] koos 200 mehega.
 
''{{tsitaat|Pärast seda saatsid novgorodlased kuningas VjatskoVjatško, kes oli kunagi surmanud Kokneses Riia piiskopi mehed ja andsid talle raha ja kakssada meest kaasa, usaldades talle valitsusvõimu Tarbatus ja teistes provintsides, mis ta suudab endale alistada. Ja see kuningas tuli oma meestega TabatusseTarbatusse ja linnuse omad võtsid ta rõõmuga vastu, et saada tugevamaks sakslaste vastu, ja andsid talle makse ümberkaudsetest provintsidest ja kes iganes andameid[[andam]]eid ei tasunud, nende vastu suunas ta sõjaväe ja laostas kõik temale vastuhakkajad maad [[Vaiga]]st kuni [[Virumaa]]ni, Virumaalt kuni [[Järvamaa]]ni ja [[Sakala]]ni, ja tegi kristlastele kõike kurja, mida suutis.''|[[Henriku Liivimaa kroonika]]<ref>Tõlkinud"Henriku Liivimaa kroonika", tõlkinud [[Richard Kleis]], toimetanud [[Enn TravelTarvel]] [[Henriku Liivimaa kroonika]],. [[Olion]], Tallinn 1993, lk 175, lg 5. </ref>}}
 
[[1223]]. aasta lõpul jõudis [[Tharbatu]]sse vürst [[Vjatško]] oma 200 mehegaTarbatusse. Vjatškole oliTalle [[Novgorod]]ist lubatud "valitsusvõim TharbatusTarbatus ja kõigis teistes [[maakond]]adesprovintsides, millemis ta suudab endaendale võimu alla võtta. Sisuliseltalistada", tähendas seesisuliselt Venemaale alluva vürstkonna loomise katset Eestis. Ugandlased olid sunnitud kõik välja kannatama, sest sakslaste vastaseks võitluseks oli abi tõepoolest hädavajalik. Maad, mis tõrkusid Vjatškole [[andam]]it tasumast, langesid venelaste rüüstamise alla.
 
[[14. aprill]]il [[1224]] piiras [[Mõõgavendade ordu]] koos abivägedega viie päeva jooksul Tarbatut, kuid ei suutnud seda järjekordselt vallutada ning lahkus ümbruskonda röövides. 1224. aasta suvel oli mandriosa peamiseks vastupanupunktiks jäänud vaid Tarbatu, mida kahel senisel piiramisel ei suudetud vallutada.
 
Sakslased tegid põhjalikke ettevalmistusi ning jõudsid suurte jõududega [[rukkimaarjapäev]]al, [[15. august]]il kolmandat korda TharbatuTarbatu alla. Sõjakäiku juhtis Riia Pea[[piiskop Albert|Riia peapiiskop Albert]] oma venna, Lihula (Leal) [[Hermann von Buxhövden|piiskoppiiskopi HermannHermanniga]]iga.
1224. aasta suvel oli mandriosa peamiseks vastupanupunktiks jäänud vaid Tharbatu, mida kahel piiramisel ei oldud suudetud vallutada.
 
Vürst Vjatškod keelitati veel kord eestlastest lahku lööma, aga vürst lükkas ettepaneku tagasi, lootes talle lubatud abiväele Venemaalt. Kroonik [[Henriku Liivimaa kroonika|Henrik]] suhtub üldse temasse suure meelepahaga ning mainib teda kroonikas seitsmel korral, nimetades teda kord "vanaks kuradiks", kord "vana kõige kurja juureks".
Sakslased tegid põhjalikke ettevalmistusi ning jõudsid suurte jõududega [[rukkimaarjapäev]]al [[15. august]]il kolmandat korda Tharbatu alla. Sõjakäiku juhtis Riia Pea[[piiskop Albert]] oma venna Lihula (Leal) [[Hermann von Buxhövden|piiskop Hermann]]iga.
 
Algas tõsine piiramine. Ehitati suuremaid ja väiksemaid [[kiviheitemasin]]aid, millega loobiti linnusesse kive ja tulist rauda ehk nõnda nimetatud tulepotte. Kaheksa päevaga ehitati kõrge [[piiramistorn]], mis nihutati järk-järgult linnusele lähemale. Pidevalt õõnestati alt kaevates valli. Kanti kokku puuriitu ja pandi need põlema, et tuli linnuseni kanduks. Kaitsjad loopisid oma kiviheitemasinatega kive vastu, ahistasid piirajaid [[vibu]]- ja [[ammunool]]tega. Rahu ei antud teineteisele ka öösiti,: siis korraldati sõjamänge, karjuti vastastikku, täristati [[mõõk]]u vastu [[kilp]]e, põristati trumme ning puhuti [[vilepill]]e ja pasunaid.
Vürst Vjatškod keelitati veel kord eestlastest lahku lööma, aga vürst lükkas ettepaneku tagasi, lootes talle lubatud abiväele Venemaalt. Kroonik [[Henriku Liivimaa kroonika|Henrik]] suhtub üldse temasse suure meelepahaga ning mainib teda kroonikas seitsmel korral, nimetades teda kord "vanaks kuradiks", kord "vana kõige kurja juureks".
 
Algas tõsine piiramine. Ehitati suuremaid ja väiksemaid [[kiviheitemasin]]aid, millega loobiti linnusesse kive ja tulist rauda ehk nõnda nimetatud tulepotte. Kaheksa päevaga ehitati kõrge [[piiramistorn]], mis nihutati järk-järgult linnusele lähemale. Pidevalt õõnestati alt kaevates valli. Kanti kokku puuriitu ja pandi need põlema, et tuli linnuseni kanduks. Kaitsjad loopisid oma kiviheitemasinatega kive vastu, ahistasid piirajaid [[vibu]]- ja [[ammunool]]tega. Rahu ei antud teineteisele ka öösiti, siis korraldati sõjamänge, karjuti vastastikku, täristati [[mõõk]]u vastu [[kilp]]e, põristati trumme ning puhuti [[vilepill]]e ja pasunaid.
 
Lõpuks otsustasid orduväed üldise tormijooksu kasuks. Esimesena linnusesse tungijat lubati ülendada suure auga ja tasuks anda talle hobuseid ning suursuguseim vang, välja arvatud Vjatško, keda otsustati ülendada kõrgeima oksa külge [[Poomine|poomisega]].
 
''{{tsitaat|Kõik kristlased tulevad jälle kokku, küsides jumalalt nõu. Nende hulgas oli suursugune ja rikas Fredehelm, ristisõitjate juht ja [[foogt]], kes ütles: "See linnus on vaja haarata vägisi ülesronimisega ja kurjategijaile teiste hirmuks kätte maksta. Neile on ju alati kõigis senini liivimaalaste poolt vallutatud linnustes elu ja vabadus alles jäetud ja seetõttu pole ülejäänud sellest mingit hirmu tunda saanud. Nüüd siis, kes iganes meie hulgast linnusesse ronides esimesena sisse tungib, seda ülendame suure auga ja sellele anname hobuseid ja parema vangi, kes linnuses on – peale kuninga, kelle me kõige kõrgemasse oksa pooduna kõigist ülemale tõstame."''|Henriku Liivimaa kroonika<ref>Tõlkinud"Henriku Liivimaa kroonika", tõlkinud [[Richard Kleis]], toimetanud [[Enn TravelTarvel]] [[Henriku Liivimaa kroonika]],. [[Olion]], Tallinn 1993, lk 179 </ref>}}
 
[[Mõõgavendade ordu]] vägedel õnnestuski linnus tormijooksuga vallutada. Eestlasi - nii mehi kui ka naisi - olevat tapetud ligi tuhat, maha löödi ka venelased eesotsadeesotsas Vjatškoga. [[Kroonika]] põhjal jäeti neist ellu vaid üks [[Suzdal]]i [[suurvürst]]i [[vasall]], kes saadeti Novgorodi TharbataTarbatus toimunust teadet viima.
 
Tarbatu langemist peetakse tänapäevases Eesti ajalookirjutuses muistse vabadusvõitluse lõpuks Mandri-Eestis. See piir on tinglik, kuna vastuhakke esines siin-seal ka hiljem. Saksa ristisõdijate võimu alt oli 1224. aasta lõpuks siiski selgelt vaba vaid [[Saaremaa]].
Tharbatu langemisega oli kogu Eesti mandriosa sattunud võõraste valitsejate võimu alla. Vabana püsis esialgu vaid [[Saaremaa]].
 
==Viited==