Riisikas: erinevus redaktsioonide vahel

'''Riisikas''' (''Lactarius'') on [[pilvikulaadsed|pilvikulaadsete]] [[selts (bioloogia)|seltsi]] [[pilvikulised|pilvikuliste]] [[sugukond (bioloogia)|sugukonda]] kuuluv [[seen]]e[[perekond (bioloogia)|perekond]].

 

Teaduslik nimetus ''Lactarius'' tuleb sellest, et kui seenekübarat või -jalga vigastada, eritab seen [[piimmahl]]a. [[Piim]] on [[ladina keel]]es ''lac''.

 

Esimest korda kirjeldas riisikate perekonda [[Christian Hendrik Persoon]] aastal [[1797]].

 

Perekonda kuulub umbes 400 liiki. Neid leidub suuremas osas maailmas, põhja suunas kuni [[tundra]] ja [[metsatundra]]ni. Eestiski kasvab palju liike. Liigi määramisel arvestatakse seda, kas seenekübar on paljas ja limane või sametine või karvane (eriti noortel seentel) ning piimmahla algset värvust (valge, kreemikas, oranž, lilla vms.) ja värvust pärast kuivamist.

 

Seenekübar on riisikatel sageli nõgus, vanadel seentel vahel isegi lehtrikujuline. Suurel osal liikidel on kübaral kontsentrilised ringid. Suurel osal liikidest on seenejalg õõnes.

 

Enamik riisikaliike elab [[sümbioos]]is mingi kindla puuliigiga ja moodustab [[mükoriisa]]. Paljud riisikaliigid on nime saanud sellest, et kasvavad sageli kindlat liiki puu all.

 

Mitmed riisikad on tooreltki söödavad, enamik siiski mitte. Kuid pärast [[kupatamine|kupatamist]] mürgid kaovad ja sadade riisikaliikide hulgas pole ükski pärast kupatamist mürgine, kuigi paljud nendest on ikkagi nii vähese toiteväärtusega, et neid süüa ei soovitata. Kõige paremate söögiseente hulka kuuluvad vähesed riisikaliigid, mis kõik ka Eestis kasvavad: [[porgandriisikas]], [[kuuseriisikas]] ja [[veririisikas]]. Seenekirjanduses peetakse nendest kõige väärtuslikumaks veririisikat. Kahte esimest hinnatakse eriti kõrgelt Lääne- ja Kesk-Euroopas, veririisikas on [[katalaanid]]e lemmikseen.