Vapp: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
EmausBot (arutelu | kaastöö)
P r2.7.2+) (Robot: lisatud tt:Герб
9. rida:
Vapid tekkisid [[Lääne-Euroopa]]s [[12. sajand]]il, kui [[ristirüütlid|ristirüütlite]] [[kilp]]e hakati kaunistama värviliste maalingutega. Värvilised sümboolsed kilbimärgised olid kaugele nähtavad, mistõttu [[raudrüü]] alla varjuv [[rüütel]] oli äratuntav. Rüütlid hakkasid oma vappi kandma nii [[lahing]]utes kui ka [[Turniir (võitlusmäng)|turniir]]idel. Vapi põhielementideks kujunes kilp ja [[kiiver]], algselt [[gooti stiil]]is.
 
[[Heerold]]id hakkasid koostama ja kirjeldama rüütlite isikuvappe. Vappe hakati kasutama ka [[lipp]]udel, [[pitsat]]itel, [[rõivad|rõivastel]] ja muudel esemetel. Vappide hulga suurenemine tingis kindlate reeglite koostamise. HeraldikaTeoreetiliselt rangedei reeglid eitohiks lubaolla kahte täiesti ühesugust vappi. Konkreetse isikuga seotud vapp muutus pärandatavaks.
 
Valitsejatel oli õigus anda teenete eest vapikandmise õigus, sageli koos [[aadlitiitel|aadlitiitli]] ja [[maavaldus]]tega. Sellisest vapist kujunes privilegeeritud isiku staatuse tunnus. Nii tekkisid [[perekonnavapp|perekonnavapid]], [[sugukonnavapp|sugukonnavapid]], [[valitseja vapp|valitsejate vapid]], [[linnavapp|linnavapid]] (anti või kinnistati koos [[linnaõigus]]ega), [[maavapp|maavapid]] (millest arenesid välja [[riigivapp|riigivapid]]).
 
[[13. sajand]]il levima hakanud [[linnapitsat]] oli ei pruulinud olla seotud hilisema linnavapiga. Linnapitsatitel kujutati tihti väravaid, müüri, liinnavaateid, kaitsepühakuid jne. Õigus kasutada linnavappi näitas linna teatud arengutaset ja privilegeerivat tunnustust, millega kaasnes juriidiliselt isesesva haldusüksuse staatus.
 
[[16. sajand]]i alguses toimus üleminek [[renessanss-stiil]]ile, mis andis ruumi vappide kunstilisele arengule. Vapikilbi figuure stiliseeriti kunstiliselt, senised ranged vormid ja nad muutusid elegantsemaks. Vapi stiliseeritud kujundid võimaldasid edasi anda isikuomadusi, aateid, ideid, rahvuslikku ja riiklikku kuuluvust, nõudmata lugemisoskust ega keeletundmist.