Röntgenikiirgus: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
EmausBot (arutelu | kaastöö)
Unicodifying using AWB
11. rida:
Tavaliselt peetakse röntgenkiirguse avastajaks saksa füüsikut [[Wilhelm Röntgen]]it, sest ta oli üks esimesi, kes seda efekti põhjalikumalt uuris. Siiski oli seda enne Röntgenit täheldanud serbia leiutaja [[Nikola Tesla]]. Röntgen ise nimetas röntgenkiirgust ''x-kiirguseks'', mis on tänapäevani kasutusel paljudes keeltes, sealhulgas saksa keeles, Röntgeni emakeeles.
 
Röntgenkiirgus avastati katsetes [[Crookesi toru|Crookesi toruga]]ga, mille konstrueeris umbes 1870 inglise füüsik [[William Crookes]]. See on klaastoru, kus katoodi ja anoodi vahele rakendatakse kõrge pinge, et siis jälgida [[gaaslahendus]]t. Tugevas väljas kiirendatakse elektrone suure energiani ja kui need tabavad anoodi või seadme korpust, tekkib kõrvalefektina röntgenkiirgus. Röntgenkiirgusega kaasnevaid efekte märkasid juba tookordsed teadlased. Näiteks märkasid mitmed teadlased sõltumatult, et läheduses olnud fotoplaatidele tekkisid varjud.
 
== Ühikud ==
Kuna röntgenkiirgus on [[elektromagnetkiirgus]], võib analoogiliselt mõõta röntgenkiirguse [[footon|footoni]]i energiat või kiirguse [[radiomeetria|radiomeetrilisi]] suurusi nagu [[kiirguse intensiivsus|intensiivsus]].
<ref>{{cite book | first=Tõnud | last=Viik | authorlink=Tõnu Viik |coauthors=E. Realo | year=1997 | title=Kiirguskaitse sõnastik | language=Eesti | url=http://www.kiirguskeskus.ee/image/avalik/sonastik.pdf | accessdate=2012-01-05 }}</ref>
 
22. rida:
 
Meditsiinis on tähtsam mõõta kiirguse mõju kui kiirgusega kantavat energiat. Mõõdetakse kahte suurust
* [[Ekvivalentdoos]] ''= neeldunud doos x kiirguse kaalufaktor''. Neeldunud doos on võrdeline neeldunud energiaga. Kiirguse kaalufaktor röntgenkiirguse, [[gammakiirgus]]e ja [[beetakiirgus]]e jaoks on 1. Ekvivalentdoosi ühik on [[siivert]] tähisega "Sv" rootsi füüsik [[Rolf Maximilian Sievert]]i järgi.
* [[Efektiivdoos]] iseloomustab kiirguse mõju konkreetsele koetüübile. Mõõdetakse samuti siiverites. Saadakse ekvivalentdoosi korrutamisel koe tüüpi iseloomustava faktoriga.
 
== Mõõtmine ==
Röntgenkiirguse detektorid põhinevad kolmel tööpõhimõttel:
* [[Fotokeemiline reaktsioon]] – Kiirguse kvandi mõjul toimub keemiline reaktsioon. Näiteks [[fotofilm|fotofilmil]]il või [[fotoplaat|fotoplaadil]].
* [[Fotoluminesents]] – Aine võib neelata langeva röntgenfootoni ja kiirata uue footoni mõne teise lainepikkusega. Tekkinud kiirgus võib olla ka nähtavas piirkonnas.
* Sisemine või väline [[fotoefekt]] – Langev kiirgus lööb elektroni [[anood|anoodist]]ist välja või viib elektroni kõrgemale [[energianivoo]]le.
 
Ajalooliselt esimesena töötati välja fotokeemilised meetodid. Nende suurimateks probleemideks oli vajalike keemiliste ühendite kõrge hind (muuhulgas läks vaja hõbedat), kui ka kõrge kiirguse tase, mida läks fotokeemilise reaktsiooni läbiviimiseks vaja. Meditsiinilistes rakendustes on tänapäeval kasutusel fotoluminesents ja pooljuhid kombineeritult. Röntgenkiired langevad plaadile, kus need neelatakse ja saadud energiaga kiiratakse nähtava valguse footoneid, mida siis [[CCD]] kaameratega saab jäädvustada.
35. rida:
===Geigeri loendur===
[[File:Geiger Mueller Counter with Circuit-et.svg|thumb|Geigeri loenduri tööpõhimõtte joonis.]]
[[Geigeri-Mülleri loendur]] töötab välise fotoefekti põhimõttel.<ref> {{netiviide | URL = http://www.kiirguskeskus.ee/image/nelijarve/5.pdf| Pealkiri = Kiirguse mõõtmine ja mõõtevahendid| Autor = Raivo Rajame| Failitüüp = pdf| Täpsustus = loenguslaidid| Keel = Eesti}} </ref> Kinnises anumas on gaas, silindriline [[katood]] ja juhe [[anood]]iks. Anoodi ja katoodi vahele rakendatakse suur pinge ja kui röntgeni footon siseneb anumasse ja [[ionisatsioon|ioniseerib]] gaasi, tekib [[ioon]] ja elektron, mida väli kiirendab anoodi suunas. Kiirenev elektron põrkub teel veel teiste gaasi molekulidega ka neid ioniseerides. Nii tekib hetkeks vool ja neid vooluimpulsse Geiger-Mülleri loendur loendab. Kui anuma sisendava ette panna [[difraktsioonivõre]], on võimalik loendurisse jõudvaid footoneid eraldada energia järgi.
 
== Rakendus ==
Röntgenkiirgusel on suur tähtsus meditsiinis, kus erinevate kudede erineva neelamisteguri tõttu on võimalike näha siseorganeid. Veel kasutatakse röntgenkiirgust ravis vähi vastu, proovides tugeva kiirgusega lõhkuda vähirakkude struktuuri.<ref>{{cite book | year=2006 | title=Kiirgus, inimesed ja keskkond | language=Eesti |others=tõlkija Ruth Hint |others=toimetajad Kristel Kõiv, Merle Lust, Tõnu Viik | url=http://www.kiirguskeskus.ee/image/kiirguskeskond.pdf | accessdate=2012-01-05 }}</ref>
 
Röntgenkiirguse detekteerimisel on ka suur tähtsus [[radioaktiivsus|radioaktiivsete ainete]] uurimisel ja [[astronoomia|astronoomias]]s. [[Difraktsioonivõre]] tööpõhimõtte abil saab röntgenkiirgusega uurida kristallide siseehitust ([[röntgenstruktuuranalüüs]]).
 
Veel kasutatakse röntgenkiirgust järgmistes valdkondades:
54. rida:
* kaudseks mõjuks nimetatakse kiirete elektronide mõju molekulidele. Tekib [[vee radiolüüs]] ja vabad [[radikaal]]id kahjustavad valgumolekule.
 
Suure doosi tagajärjeks on [[kiiritushaigus]] ja surm<ref> {{netiviide | URL = http://www.inimene.ee/?disease=k&sisu=disease&did=720&idr=i-n-2xe5p1AHEmvo38NHj2x22f8| Pealkiri = inimene.ee – kiiritushaigus | Keel = Eesti }} </ref>. Väikse doosi mõju on esmapilgul väga raske märgata. Kahjustus võib olla ühes rakus ja toime võib hilineda. Üheks kiirituse tagajärjeks on [[vähk]].
 
Et kaitsta inimesi või seadmeid röntgenkiirte eest, kasutatakse tihti tinast varjestust, sest see on ühtaegu tihe ja kättesaadav. Mida tihedam on aine, seda suurem on tõenäosus interaktsiooniks footoni ja aatomi vahel ja seda paremat varjestust see pakub.
65. rida:
* [http://www.alara.ee/radiation.php alara.ee] –- veel selgitust röntgenkiirgusest üldiselt
* [http://www.loodusajakiri.ee/eesti_loodus/artikkel1116_1091.html Eesti Loodus, "Nähtamatu ohuallikas Eestimaa pinnases"] -- Looduslikest kiirgusallikatest Eestis
 
 
[[Kategooria:Optika]]